Maarjaheina kõrreke

läbi peo mul voolab puu
ega aja pinde
nõtkun üle halja jõe
jõe mis tulvil linde

nõtkun üle halja jõe
maarjaheina kõrreke
tuksumas mul hambus

ei need linnud pelga mind
üks vaid lendu ehmus
vastu oime pahvas mul
tema raske pehmus

vastu oime pahvas mul
meenumus et olen too
kes neid ükspäev ambus

vibud ammu nurka jäänd
lõtvund nende sooled
aga üks sul meeles peab
ja su uppund nooled

aga üks sul meeles peab
tiivasuled ähmi täis
kui su jooksu kuuleb

nõtkun üle halja jõe
tega sulgi sajab
läbi peo mul voolab puu
ajapinde ajab

läbi pea mul voolab puu
maarjaheina kõrreke
lõdiseb mu huulel
_________________________

Maarjahein (imerohi, heinaema;) annab selle omajale linnukeele oskuse ja avab talle kõik uksed ja väravad, ka peidetud maa-aluse maailma ja kaljudesse sulgunud linnade omad.