ENERGIAMAJANDUSE OLEMUS JA TÄHTSUS

 

 

Energiamajandus tegeleb energiavarade hankimisega, nende töötlemisega elektriks, mootori- või ahjukütuseks ning viimaste kättetoimetamisega tarbijale. Energiat on vaja valguse ja soojuse saamiseks, samuti mootorikütuseks ja masinate tööks. Seega on energia vajalik kõikjal – nii koduses majapidamises, tootmises kui ka transpordis.

Energia hind sisaldub kõikide toodete ja teenuste hinnas, seepärast mõjutab energiamajandus kõiki teisi majandussektoreid. Muutused energiamajanduses on tihedalt seotud muutustega teistes majandusharudes. Varude piiratus aga sunnib otsima uusi võimalusi nii energia kokkuhoiuks kui ka uute allikate kasutuselevõtuks.

Viimaste aastakümnete jooksul on inimkond kasutanud energiat sama palju kui eelneva inimajaloo vältel kokku. Suurema osa toodetud energiast tarbivad kõrgelt arenenud riigid. Ainuüksi USA kasutab ära 35% kogu maailma energiatoodangust. Fossiilkütuste põletamisel eralduv süsihappegaas ja muud heitmed on peamised globaalse soojenemise ja kliimakatastroofide põhjustajad.

 

MUUTUSED ENERGIAMAJANDUSES

Aegade jooksul on inimesed õppinud kasutama erinevaid energiavarasid. Nii mõnegi kütuse kasutuselevõtt on oluliselt mõjutanud kogu majanduse kulgu ja arengutempot ning sellega ka inimeste heaolu.

Agraarühiskonnas kasutati energia saamiseks vaid inimeste ja tööloomade lihasjõudu. Soojusenergiat saadi puidu, õlgede või kuivatatud loomasõnniku põletamisel. Algava industrialiseerumise käigus hakati ehitama tuulikuid ja vesiveskeid. Saadav energia kasutati peamiselt kohapeal jahvatati vilja või pumbati vett. Tööstuse laienedes kasvas nõudlus puidu ja puusöe järele väga kiiresti, mis viis metsade halastamatule raiumisele. Puidunappus sundis 17. sajandil kasutusele võtma kivisütt, mida esialgu peeti puidust kehvemaks kütuseks.

Kivisöe laialdane kasutamise 17. – 18. sajandil ja aurumasina leiutamine panid aluse iseseisvale energiamajandusele. Sütt leidus vaid mõnel pool, kuid seda sai tarbijateni vedada laevadega või mööda raudteid ning aurumasinaga muuta mehaaniliseks energiaks. Kivisöe vedu oli siiski võrdlemisi kallis ja seetõttu oli tulusam rajada suured ettevõtted söemaardlate lähedusse. Kivisöe ainuvalitsemine energiamajanduses kestis 19. sajandi lõpuni.

Suure muutuse energiamajandusse tõi elektri kasutuselevõtt 19. – 20. sajandi vahetusel, võimaldades energiat transportida ka suure vahemaa taha. Nüüd tasus põletada ka madalama kütteväärtusega kütuseid – pruunsütt, põlevkivi ja isegi turvast. Õpiti veejõu abil elektrit tootma, mis pani aluse suurte hüdroelektrijaamade ehitamisele. Elektri ülekandesüsteemide arenedes sai seda vedada tootmiskohast kaugele. See tõi kaasa pöörde energia kättesaadavuses ning põhjustades energiatarbimise kiire kasvu. Elekter võimaldas tootmisprotsesse märgatavalt enam automatiseerida ning kasutusele võtta täiesti uued tootmistehnoloogiad.

Järgmine suur saavutus oli sisepõlemismootori leiutamine ja arendamine 20. sajandi algul, mis viis sõidukite arvu ülikiirele kasvule ning nafta ulatuslikule kasutamisele. Nafta töötlemissaadusi saab kasutada ka ahjukütuseks, elektri tootmiseks või mitmesuguste keemiatoodete valmistamiseks. Nafta veoks võeti kasutusele uued veondusliigid – torujuhtmed maismaal ja tankerid meredel. Mõnevõrra hiljem rakendati sarnaseid ammutusviise ja transpordivõimalusi ka maagaasi tootmisel ja veol. Maagaas sobib samuti nii kütteks, elektri tootmiseks kui ka keemiatööstuse toormeks.

Sarnaselt kivisöele, mis andis tõuke tööstuse kiirele laienemisele 19. sajandil, oli nafta 20. sajandi kiire majanduskasvu peamise energiaallikas. Milline energialiik saab 21. sajandi arengumootoriks ja milliseks kujuneb infoühiskonna energiamajandus, on praegu veel teadmata. Kuid inimkonna kasutuses on mitmeid energiaallikaid, mis tehnoloogia arenedes ja täiustudes loodetavasti suudavad järjest kasvavat energiavajadust rahuldada.

 

KAASAEGNE ENERGIAMAJANDUS

Praegusajal kasutatakse peamiselt viit energiaallikat. Nafta ja naftasaadused annavad umbes 40% kogu energiavajadusest. Kiiresti on kasvanud maagaasi tootmise ja tarbimise. Kuigi kivisöe osatähtsus on pidevalt vähenenud, on see kütuseliik ikka veel kõige olulisem energiaallikas nii elektri kui soojuse tootmisel. Veejõud ja tuumaenergia, mida kasutatakse peamiselt elektrienergia saamiseks, annavad kokku vaid kümnendiku vajaminevast energiast. Viimastel aastakümnetel on üha enam kasutama hakatud alternatiivseid energialiik – tuule-, päikese-, maasisest ja bioenergiat, kuid nende osatähtsus energiamajanduses tervikuna on tagasihoidlik. Inimkonna kasutuses on veel mitmeid energialiike (Maa pöörlemise energia, gravitatsioonienergia, termotuumaenergia), mida praeguse tehnoloogia abil ei osata või liiga kõrge hinna tõttu ei tasu kasutada.

Järjest halvenev keskkonnaseisund ja naftavarude lõppemine sunnib käesoleval sajandil otsima uusi teis energiamajanduses. Muutused energeetikas on tingitud ka inimühiskonna muutuvatest vajadustest. Kuigi energiavajadus pidevalt kasvab, võimaldab kaasaegne tehnoloogia energiat järjest tõhusamalt kasutada. Mõõtmetelt väiksemad masinad ja seadmed, ökonoomsemad mootorid või isegi säästupirnid kasutavad vähem energiat. Energiat saab kokku hoida, vältides asjatuid või vähest kasu toovaid energiakulutusi. Mõelgem või sellele, kui palju energiat raisatakse sõjalistel eesmärkidel. Kui eelmisel sajandil rajati hiigelsuuri elektrijaamu ja energiat transporditi järjest kaugemale, siis uued tehnoloogiad võimaldavad toota odavat elektrienergiat väiksemal hulgal, kuid tarbija vahetus läheduses.

 

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*Maailma ühiskonnageograafia

*Eesti Entsüklopeedia