KÄSITÖÖ

Maarahvas valmistas töövahendid ja tarbeesemed enamasti ise. Samuti valmistati riided kodus. Talupere sai hakkama puu, naha, villa ja lina töötlemise ning nendest materjalidest esemete valmistamisega. Oskused anti edasi vanematelt lastele.
Talude jõukuse kasvades asutati käsitöökoolid, kus oli noortel võimalik omandada soovitud eriala. Need võimalused said kättesaadavamaks 20.sajandil.
Suuremat oskust nõudvad tööd lasti teha väljaõppinud käsitöölistel.
Käsitööga tegeleti reeglina talvel. Käsitöö jagunes naiste ja meeste käsitööks.

MEESTE TÖÖD
im000082.jpg (81699 bytes)Enamik talus vajaminevatest tarbeesemetest valmistati puidust. Siin oli suur tähtsus oskusel valida eseme valmistamiseks sobiv puu. Selleks olid väljakujunenud kindlad uskumused ja traditsioonid.  Vaata siit!
Põhilisteks tööriistadeks olid kirves ja nuga. Aja jooksul täienes puutööriistade kogu uute vajalike tööriistadega. Tänapäeva tööstuses kasutatakse automaatseid masinaid, kus inimese osa on üpris tagasihodlikuks jäänud. Kodudes, eriti maakodus, on endisaegsed puutööriistad säilitanud tänapäevalgi oma kindla koha.

Missuguseid esemeid mehed valmistasid?
Praktiliselt kõik talus tarviliku – alates toasisustusest kuni toidunõudeni.
Toasisustusse kuulusid voodid, magamislavatsid, lauad, pingid, toolid jne.
Perepoja, kes abiellus, esimeseks ülesandeks oligi valmistada voodi, kuhu pulmalised panid asemeriided. Kindlasti vajas noor pere hälli. Toiduainete hoidmiseks olid vajalikud mitmesugused nõud, kapid ja riiulid.
im000072.jpg (60425 bytes)Vanimaks panipaigaks on olnud kirst. Olid vilja- ja jahukirstud ning riidekirstud, kus hoiti riideid, kangaid ja muud tarvilikku. Vilja ja jahu hoidmiseks valmistati ka kaanega kaetud tünne. Tünn valmistati sageli õõnestatud puupakust. Sellist tünni ei suutnud hiired ja rotid nii kergesti katki närida ja vilja või jahu ära rikkuda.
Valmistatud esemeid ka kaunistati. Rohkem kaunistati riidekirste. Enamasti tehti kaunistused kirstukaanele, sammastele ja esiküljele.
Enamasti valmistati puidust ka tulejalg, millele kinnitati raudklamber e. pilak, kuhu pandi männi- või kasepuust kistud peerg. Süüdatud peerg andis pimedal ajal tares valgust. Peergude vahetamine oli reeglina laste ülesanne, et täiskasvanud ei peaks oma käsilolevaid töid katkestama. Peeruvalguse vahetas välja küünlavalgus.

im000076.jpg (69695 bytes)Kodus valmistati ka toidu valmistamiseks vajalikud vahendid – kulbid, lusikad, pudrunuiad, -männad e. pöörised, leivakünad, leivalabidad jpt.
IM000178.jpg (70039 bytes)Samuti ämbrid, lüpsikud, kausid, lähkrid, uhmrid, sõelad, korvid, pesupalid, -rullid, toobrid jm. igapäevaselt vajalikud esemed.
Puidust valmistati ka töövahendid, millega tegid käsitööd naised (kerilauad, vokid, kangas- ja käärpuud, vanutusrullid jne.).

Põllutööriistadest valmistati talus harkader, äkked, rehad, hangud, sõelad, vilja ja lina töötlemiseks tarvilikud tööriistad.

Sõiduvahendid ja hobuseriistad tehti ka enamasti ise. Oskuste puudumisel või esemed, mis nõudsid erimaterjali lasti teha vastava ala töölisel (sepal).

Kodus valmistati pereliikmetele ka jalanõud. Talupoja jalanõudeks olid viisud ja pastlad. Neid valmistasid peamiselt vanemad pereliikmed.

im000037.jpg (74587 bytes)Viisud valmistati pajukoorest, niinest ja ka kasetohusugadest. Viiske kanti peamiselt suvel. Talveks tehti tihedamad viisud. Hilisemal ajal kanti viiske vaid vesistel sooheinamaadel heinateol.

Pastlad valmistati sea- või veisenahast. Tööjalatsid valmistati vanema looma parkimata nahast. Pühapäevajalatsid valmistati pargitud veisenahast. Laste pastlad tehti pargitud vasikanahast, mis oli pehmem.

Pastlad ja viisud valmistati mõlemale jalale ühesugused.

Talurahva jõukuse kasvades hakati kandma saapaid. Neid enam pere ise ei osanud valmistada. Selleks olid külakingsepad, kes kingsepatööst elatusid.

Puidu kõrval kasutati esemete valmistamiseks puukoort, niint, männijuuri, õlgi, tohusugasid. Sellest valmistati vakkasid, märsse, karpe, korve jm.

Poisid omandasid oma oskused isalt ja vanaisalt, alustades lihtsamaga, lõpetades keerulisemaga.