Ristiusk ehk kristlus

    Uue usuna tekkis Rooma impeeriumi aladel ristiusk ehk kristlus. Sellest sai maailma levinum usk maailmas.

   Juutide maa alistati Rooma võimule 1. sajandil eKr. Roomlased mõistsid juutide ainujumalausu erandlikkust teiste uskude seas ja ei nõudnud esialgu juutidelt rooma jumalate austamist (paljujumalalistes usundites lisati kohalikele austatavatele jumalatele ka rooma jumalaid). Ka jäeti Juuda valitsejale nimeline iseseisvus ja tavapärasest suurem sisemine otsustamisõigus. Alles Augustuse valitsemisaja lõpul nimetati Juudamaale asevalitseja (prokuraator) ja lõplikult liideti Juudamaa Roomaga velgi hiljem. Roomlaste leplikkusest hoolimata püsis juutides rahulolematus ja lootus Taaveti soost messia tulekule. Messias pidi tegema lõpu juutide hädadele ja looma maapealse jumalariigi. Sellistes oludes tegutses 1. sajandil pKr Palestiinas juudi soost rändjutlustaja Jeesus. Jeesus seletas peatselt saabuvat jumalariiki kui Jumala armastuse väljendust. Tema tõlgenduses pääsevad jumalariiki need, kes siiralt usuvad Jumalasse, armastavad Jumalat ja ligimesi. Jumalariik on valla viletsaile ja põlatuile, kes on valmis end usaldama Jumala hoolde, kuid mitte rikastele ja rahulolevatele. Jeesus õpetas, et kannatusi tuleb taluda alandlikult, sest kõik kannatajad ja rõhutud saavad tasu pärast surma. Jeesus pööras vähem tähelepanu juudi usutavade ja seaduste järgimisele.

   Tema õpetus leidis pooldajaid vaeste hulgas ja põhjustas juudi preestrite ja ülikute rahulolematust. Preestrid nägid Jeesuse õpetuses taganemist Moosese seadustest ja messiat ootavate juutide eksitamist. Juudi ülemkihi tungival nõudel laskis Juuda prokuraator Pontius Pilatus umbes aastal 30 Jeesuse Jeruusalemma lähedal Kolgata mäel hukata ristilöömise läbi. Tema õpetus levis pärast surma veelgi. Jeesuse pooldajate meelest oli just tema oodatud messias ehk kreeka keeles christos (salvitu) – Kristus. Jeesuse elu on kirja pandud Piibli teises osas, mille nimeks on Uus Testament, selles olevas neljas evangeeliumis.

   Evangeeliumide järgi sündis Jeesus ajal, mil keiser Augustus käskis esimest korda üles kirjutada kõik impeeriumi elanikud. Igaüks pidi end kirja panema oma sünnilinnas. Joosep Galileast Naatsareti linnast läks end koos oma naisega kirja panema Juudamaale Taaveti linna Petlemma, kuna ta oli Taaveti soost. Petlemmas sünnitas Maarja nende esimese poja ja asetas ta sõime, sest linn oli saabunuid täis ja muud aset ei olnud.

    Linna lähedal ütles karjastele ingel, et on sündinud Õnnistegija, Kristus. Tema tunnuseks on sõimes magamine. Siis käisid teda kummardamas karjused ja kolm idamaist tarka (kuningat). Jeesuse sündi tähistavad jõulud, mida peetakse kogu maailmas, ka mittekristlikus. Tema elus kuni 33 aastaseks saamiseni pole midagi erilist. Alles siis asus ta levitama oma õpetust ainujumalast, kes seab maa peal jalule õigluse. Ta liikus ringi Juudamaal koos oma lähemate järgijate ehk jüngritega. Õpetades rahvast armastama jumalat, ligimest ja vaenlast, tegi Jeesus mitmesuguseid imetegusid. Usu läbi ravis ta hetkega terveks parandamatuid haigeid, toitis viie leiva ja paari kalaga ära mitutuhat inimest jms. Kui Jeesus vangistati, siis pidi ta ise kandma risti Kolgata mäele. Seal naelutati ta risti külge, ristile kinnitati kiri: “See on juutide kuningas!” Jeesuse pähe pandi pilkeks kibuvitsaokstest punutud kroon. Kui Jeesus piinates suri, pimenes päike ja Jeruusalemma templi eesriie kärises lõhki. Jeesuse surnukeha paigutati kaljusse raiutud hauda. Kolmandal päeval tõusis Jeesuse keha koos hingega surnuist üles ja läks taeva. Jeesus tuleb tagasi viimselpäeval mõistmaks kohut elavate ja surnute üle. Jeesuse elu viimase nädala sündmused on teised tähtsamad pühad ristiusu maailmas: Palmipuudepüha, Suur Reede, Vaikne Laupäev ja Ülestõusmispüha. Jeesuse ülestõusmise lugu üksnes kinnitas tema pooldajate usku. Varsti hakati teda pidama ka Jumala Pojaks, kelle Isa oli saatnud maa peale oma kannatustega inimeste patte lunastama.

   Jeesus Kristusesse uskujad nimetasid endid kristlasteks ja oma usku ristiusuks. Kristlus tekkis judaismi raames selle ühe sektina, milliseid oli teisigi. Jeesuse sõnumil oli aga laiem tähendus: mitte muistse Iisraeli riigi hiilguse taastamine, vaid kogu maailmas kõigile Jumalat uskuvatele inimestele õnneaja saabumine. Seega ei olnud tema õpetus ainult juutidele. Peagi hakkas kristlus võitma poolehoidu impeeriumi teiste rahvaste seas. Kristlased võtsid endi hulka nii vabu inimesi kui orje, rikkaid ja vaeseid, mehi ja naisi. Esialgu olid kristlasteks pealmiselt kehvikud ja orjad. Ristiusu levikule aitasid eriti kaasa rändjutlustajad – apostlid (kreeka keeles saadik). Jeesuse kaaslane ja õpilane apostel Peetrus pani aluse Rooma kristlikule kogudusele ja teda loetakse esimeseks Rooma piiskopiks. Kõige enam tegi ristiusu levitamiseks apostel Paulus, kes tegutses Aasia aladel. Paulus pidas eri maade kristlastega kirjavahetust ja rõhutas Jeesuse õpetuse kõiki rahvaid hõlmavat tähendust. Kristlased ühinesid kogudusteks, kus jutlustasid ja palvetasid, korraldasid ühiseid söömaaegu ja aitasid üksteisel tööd leida. Kogudused pidasid koos oma pühasid. Need pühad olid olemas vanades usundites, kuid sobitati uue usuga.

    Kogudused astusid läbikäimisse teiste kogudustega. Apostlite tegevuse tagajärjel kujunes päris tihe kogu impeeriumi hõlmav ristiusukoguduste võrk. Kogudus valis enda keskelt juhi – piiskopi (kreeka keeles episkopos – ülevaataja) või presbüteri vanema). Selleks sai mõni jõukam ja lugupeetum koguduseliige, kelle majas koos käidi. 1. sajandi lõpuks oli kristlaste osatähtsus rahvaarvus väga väike, kuid nad äratasid tähelepanu teiste usutunnistuste seas. Kuigi ristiusul oli vanade usunditega palju ühist, oli range ühe jumala tunnistamine eriline. Kui teiste usundite järgijad tunnistasid ka muude jumalate olemasolu ja suhtusid nendesse austusega, siis kristlaste silmis olid need vaid ebajumalad ja nende austamine põlastusväärne. Kristlased näitasid seda põlgust välja, levitades ristiusku paganate hulgas. Halvustav suhtumine teistesse jumalaisse tekitas kristlaste vastu vaid umbusaldust ja vaenu. Igas õnnetuses, mis tabas mõnda piirkonda, süüdistati kristlasi. Olid nad ju oma suhtumisega pahandanud jumalaid. Ka levisid ilmselt alusetud kuulujutud kristlaste kogunemistel toimepandud kuritegude, sealhulgas inimeste ohverdamiste kohta. Seepärast tuli aeg-ajalt ette kristlastevastaseid rünnakuid. Kuna kristlased ei võinud tuua ohvreid ka Rooma keisrite altaritele, siis keelasid Rooma võimud nende kokkutulekud. Selles keeldumises nähti mässuõhutamist.

   Seepärast tulid kogudused kokku salaja, tavaliselt maa-alustes käikudes – katakombides. Seda aega nimetatakse seepärast katakombikirikuks. Eriti tuntud mitme kilomeetri pikkused Rooma taasavastati katakombid 15. sajandil, kuid neid oli ka teistes suuremates linnades. Käikude seintesse uuristati hauad, seinad ja laed kaeti maalingutega. Kristlaste tagakiusamise algatas Nero, süüdistades neid Rooma hiigeltulekahjus. Kristlasi poodi risti, heideti amfiteatris kiskjate ette ja põletati tuleriitadel. Vahetevahel korraldati kristlaste üle kohtupidamisi, püüdes neid surmaähvardusel sundida tooma  ohvreid rooma jumalatele, sealhulgas keisrile. Riigi surve tugevnes eriti 3. sajandi keskel keiser Diocletianuse ajal. See tagakiusamine oli aga ka viimane. Valitsus vaatas kristlastele kui mässulistele, kes suurendasid maal valitsevat rahutut meeleolu. Ristiusukogudused suleti, keelati jumalteenistuste pidamine, konfiskeeriti kristlaste varandused ja hukati eriti kangekaelsed kristlased. Harv ja juhuslik kristlaste tagakiusamine võimaldas kristlikel märtritel (usu eest kannatajatel) Jumala nimel vankumatult surma minnes võita ristiusule uusi toetajaid.

   Tänapäeval on kristlusel kolm põhiharu: katoliiklus, õigeusk ja protestantism. See on levinum usund maailmas.

   Katoliku kiriku eesotsas olev paavst on ühtlasi Vatikani riigipea (kiriku õpetuse järgi on ta ilmeksimatu). Katoliiklased moodustavad usklike enamiku Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaal, Iirimaal, Belgias,

Austrias, Poolas, Ungaris, Tšehhis, Ladina-Ameerika riikides ja Filipiinidel.

   Õigeusk hakkas katoliiklusest eralduma 3. saj., lõplik lahknemine toimus 1054. a. Lõhe peapõhjus oli, et Ida-Rooma (hilisem Bütsants) ei kuuletunud Lääne-Rooma ilmalikule ja paavstivõimule. Õigeusk on valdav Kreekas, Serbias, Makedoonias, Rumeenias, Bulgaarias, Küprosel, Venemaal, Valgevenes ja Gruusias.

   Rahulolematus katoliku kirikuga põhjustas 16. saj. nn. usupuhastuse – reformatsiooni. Selle tagajärjel eraldusid katoliiklusest protestantlikud usundid (luterlus, kalvinism, anglikaanlus, baptism, metodism). Need eitavad paavstivõimu ning peavad kristluse ainsaks aluseks piiblit. Luterluse rajas Saksamaal 16. saj. I poolel M. Luther. Luterlikul jumalateenistusel langeb pearõhk jutlusele, mitte kombetalitlusele. Luterlasi on Saksamaal, Skandinaavia riikides, USA-s, Lätis ja Eestis.

   Kristlasi on maailmas rohkem kui 1 miljard. 

Jeesus. Tundmatu autori varakristlik klaasimosaiik

 

Kasutatud kirjandus:

http://www.miksike.ee/elehed/6klass/7rooma/15kristlus.htm

http://kunstilugu.paideyg.ee/kunstilugu/varakristlik/varakristlik.htm

http://miksike.ee/elehed/6klass/7rooma/6%2D7%2D14%2D3.htm