19. ja 20. sajandi ärkamisaja erinevused ja sarnasused

 

   19. sajandi ärkamisaeg tähendab Eestis peamiselt aastaid 1860-1880.

1985. aastal algas Eesti uus rahvuslik ärkamisaeg, mis lõppes rahumeelse iseseisvumisega augustis 1991.     

        Need kaks eestlaste ärkamisaega toimusid erinevas poliitilises ümbruses ja sealt ka erinevused. Minu põlvkonna jaoks võib lihtsustatult öelda, et esimene oli „vanal ajal” ja teine „nüüd”. Ometi võib taasiseseisvumisperioodist lugedes korduvalt  tunda olukordade tekkepõhjuste ja lahendusviiside sarnasust kahe ärkamisaja vahel.

         Eestlased 19. saj. teisel poolel, kes olid äsja vabanenud mõisaorjusest, ei saanud alul eesmärgiks seada omariiklust ja iseseisvust. Nõuti võrdseid õigusi teiste rahvaste, esmajoones baltisakslastega. Kui Venemaal hakati vaidlema balti aadli privileegide üle Eestis, siis hakkasid sündmused aktiivsemalt liikuma. Sakslased tahtsid nüüd põlisrahvast rohkem endaga siduda, venelased lootsid „põlisrahvaste  õiguse kaitsmise” sildi all sakslastega toime tulla, et seejärel eestlased venestada. Et talurahvaliikumised põhinesid eesti talurahva usul heasse keisrisse, siis ärkamisaja algul 1864.a. loodeti palvekirjadega tsaarivalitsuse tähelepanu tõmmata eesti talurahva probleemidele. Palvekirjade kampaaniat algatasid Peterson ja Köler. Esimene käik Peterburi lõppes Petersonile aga aastase vanglakaristusega. Ärkamisaja kesksemaks kujuks tõusis „Perno Postimehe” asutaja (1857) J.V.Jannsen, kes lootis, et eesti rahva eluolu saab edendatud rahumeelselt, kehtivate tingimuste raames. Ajalehe kaudu organiseeris ta rahvuslikku liikumist ning sidus selle keskuseid.  Pärnu Postimees väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Abiks oli Jannsenile tütar Lydia. Koidula. ,,Saaremaa onupoja’’ etendumine „Vanemuises” (24. juulil 1870) tähendas tegelikult eesti teatri avamist.

      1860-ndate aastate teisel poolel asutati mitmeid seltse, mille eesmärgiks oli eesti kultuuri arendamine. Nendes laulu- ja mänguseltsides peeti kõneõhtuid, harrastati koorilaulu ja näitekunsti. Tartus oli selliseks seltsiks "Vanemuine", Tallinnas "Estonia".

          20. saj. ärkamisaja põhifiguuride tegevuse eesmärgiks oli  riigi taasiseseisvumine. Selle ärkamisaja erinevuseks kohe algul olid sidemed pagulasorganisatsioonidega ja tahtmine, et muu maailm meie püüdlusi märkaks. 70-ndatel aastatel tugevnenud venestussurve tõttu suurenenud rahulolematust väljendasid esmakordselt päris avalikult noored. 1980. aastal Tallinnas toimunud õpilasrahutustes osalejad väljendasid kõige muu kõrval ka oma vastuseisu vene keele ja meele pealetungile koolides. Intelligentsi protestivaim avaldus aga keskajalehtede toimetustele saadetud kirjas. „Avalik kiri Eesti NSV-st” pidi võimude tähelepanu tõmbama keeleküsimusele, migratsioonile ja möödalaskmistele noorsoopoliitikas. Rangelt tsenseeritud ajalehed kirja muidugi ei avaldanud, võimud reageerisid sellele allakirjutanute tagakiusamisega. Peamisteks vahenditeks sellel perioodil saidki avalikud kirjad ja pöördumised võimuorganite ning välisriikide valitsuste poole. Palvekirjadeks neid kirju vist nimetada ei saa (erinevalt 19. sajandist), aga kirjade avaldamine välismaal suurendas muu maailma tähelepanu Eesti vastu. Sündmused hakkasid aktiviseeruma 1985.a. tänu olukorrale Venemaal (nii nagu 19. sajandilgi). Seekord siis tänu M. Gorbatšovi perestroikapoliitikale. Perestroikavõimalusi ära kasutades lülitusid taasiseseisvumisprotsessi enamik haritlasi. 1987.a. peeti maha „fosforiidisõda” vastuseks Moskva keskametkondade kavadele uute fosforiidikaevanduste rajamiseks Eestisse. Teadlaskond algatas ajakirjanduses vastukampaania ja sellest kasvasid välja kõikjal Eestis toimunud rahvakoosolekud ja üliõpilaste juhitud protestiüritused. Rahvas oli üle hulga aja jälle ühtne ja vastuseis oli nii tugev, et asjaosalised oli sunnitud kõik eeltööd uute kaevanduste rajamiseks peatama.

        20. saj. 80-ndatel aastatel Eestis loodud grupid ja seltsid olid aga hoopis poliitilisemad kui 19. sajandil loodud seltsid. Molotovi –Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp, mis nõudis Hitleri-Stalini 1939.a. salasobingu paljastamist; siis Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), kes pöörasid suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele (vabariigi aastapäev, Tartu rahu aastapäev, märtsiküüditamine).

         Nüüd ärkamisaegade kõrgpunkidest. 19. saj. jõudis ärkamisaeg aktiivsemasse järku 1870-ndatel aastatel, kui rahvusliku liikumise juhiks sai J. Hurt. Tema seadis eestlastele ülesande „saada suureks vaimult”. Üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone. Koguti ja avaldati rahvaluulet. Rahvusliku ärkamise kõige kandvamaks juhtmõtteks sai hariduse väärtustamine. Loodi Eesti Kirjameeste Selts (loojateks võib pidada F. R. Kreutzwaldi ja C. R. Jakobsoni), mille põhiülesanne oli eestikeelse kirjasõna, eelkõige kooliõpikute väljaandmine.

      Radikaalsemad jooned tõi ärkamisaega 1870-ndatel C.R.Jakobson. Oma ajalehes „Sakala” nõudis ta baltisakslaste võimu murdmist, usuõpetuse koormuse vähendamist. Tahtis eestlastele „poliitika õigust”. Jakobsonil oli suur tähtsus koolihariduse edendamisel ning õpikute koostamisel. Tema lootused vene abile jooksid tühja ja tema kriitika vaimulikkonna vastu tekitas lõhe ärkamisaja juhtfiguuride vahel. Kui siis Venemaal asus troonile Aleksander III, läks eesti rahvuslik liikumine vastu venestusajale lõhestatult. 1880-ndatel püüti rahvusliku ärkamisaja vaimu alal hoida kõneõhtute, näitemängude ja kontsertide korraldamisega (nagu meil 70-ndatel!).Rahvuslikku tööd jätkati suuresti ka karskusseltsides. Nendel aastatel jäi V.Reimani teeneks aluse panemine eesti ajaloo ja kultuuriloo teaduslikule uurimisele. Eesti Üliõpilaste Seltsi (kelle sinimustvalge lipp õnnistati 1884.a.) tähtsus rahvuslikkuse säilitamisel oli eesti keele kasutuselevõtmine haritlaste omavahelises suhtlemises.

 

                 20. saj ärkamisaja murranguaastaks sai aasta 1988. Siis toimus loominguliste liitude ühispleenum. Muret tegi kohalviibijatele eelkõige rahvuskultuuri olukord. 1988. aasta aprillis asutati massiline opositsiooniline rahvaliikumine — Rahvarinne (asutajad Edgar Savisaar, Marju Lauristin). Nõuti eesti keele seadmist riigikeeleks ja kritiseeriti venestuspoliitikat.
          Nüüd olengi jõudnud eestlaste uhkuse - laulu juurde. 19. saj. isamaalistes lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Eestlastele oli üle-eestilise laulupeo korraldamine 1869. aastal esimene kord ülemaaliselt kokku tulla. Ma arvan, et siit sai alguse kokkukuuluvustunne ja nagu ajalugu on näidanud, on laulupeod üks väheseid olukordi, kus me end nii ühtsena tunneme. 1869.a. peeti isamaalisi kõnesid. J.Hurt rõhutas hariduse tähtsust ja hoiatas haritlasi, et nad jääksid ikka kindlasti oma rahvusele ustavaks. Lauldi laule „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani” (sõnad L.Koidula), aga ka soomlase Paciuse loodud „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (Jannseni sõnad).

      Laulupeod olid ka 20. sajandi sügaval venestusajal rahvusliku varjundiga ja suurte massidega üritusteks. Lehvisid küll punased lipud, aga eestlane tundis, et on eestlane. 1988. aasta suvel kogunes  Tallinna lauluväljakule öösiti tuhandeid inimesi, kes laulsid uusi ja vanu isamaalisi laule ning kõigi soov oli, et Eesti saaks jälle vabaks. Seda hakati kutsuma laulvaks revolutsiooniks, mis kulmineerus septembris Lauluväljakul Rahvarinde poolt korraldatud suurüritusega „Eestimaa laul”. Kõlasid jälle vanad isamaalised laulud, mis 19. sajandilgi ja mitmed uuedki ("Eestlane olen ja eestlaseks jään", "Ärkamise aeg", "Ei ole üksi ükski maa"). 24. veebruaril 1988 tähistati Eesti NSV-s esmakordselt Eesti Vabariigi aastapäeva. 1989. aasta 24. veebruaril koos päikesega tõusis sini-must-valge lipp Pika Hermanni torni. Edasi tuli juba 1989.a. Molotov-Ribbentropi Pakti aastapäeval Baltikumi rahvarinnete eestvedamisel Balti kett, 1990 Eesti Kongress ja üleminekuperiood. 20. aug. 1991.a., taganttõugatuna NSV Liidus toimunud riigipöördekatsest, taastati Eesti riiklik iseseisvus.

        19. saj ärkamisaeg lõppes venestamisega, 20. saj. ärkamisaeg algas venestamise pärast.

 

        Kokkuvõtteks ütlen lühemalt.

Rahvuslik ärkamisaeg oli 19. saj. kolme vooluline (vastavalt sellele, kellelt abi loodeti): saksameelne (Jannsen),venemeelne (Jakobson, Kõler), eestimeelne (Hurt). 20. saj. ärkamisaeg oli eestimeelne.

       19. saj. ärkamisaja sisu oli eestlaste kui rahvuse teadvustamine. Eestlastel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Senini olid  eestlased nimetanud end "maarahvaks", nüüd muutus üldkasutatavaks "eestlase" nimetus. Olulisel kohal juhttegelaste kõned loengutel ja artiklid ajalehtedes. 20.saj. rahvusliku liikumise eesmärk oli omariiklus,  taasiseseisvus. Igasuguste vahenditega püüti meelde tuletada, et me olime olnud iseseisev riik. „Nõukogude inimestest” sai avalikel üritustel „eestlane”. Olulisel kohal olid poliitilised miitingud.

       19. saj. loodud seltsides räägiti põhiliselt eesti keele ja meele arendamisest.  Tekkisid eesti kirjandus, kunst, teater, muusika ja koolid. 20. saj. räägiti põhiliselt eesti riigi taastamisest ja arendamisest.

         Mõlema aja liikumapanevateks jõududeks olid põhiliselt haritlased (õpetajad, kirjanikud, kunstnikud, ajaloolased), kes lootsid siiski rahulikule kokkuleppele vastava aja võimulolijatega. Isamaalisel luulel ja proosal oli 19-ndal sajandil põhjapanev tähtsus. 20-ndal saj. tuletati kirjatöödes rohkem mahavaikitud ajalugu meelde. (Erandiks oli 80-ndate lõpp, kui loodi suurel arvul isamaalisi laule.)

      Nii nagu 19-ndal sajandil, oli ka 20. sajandil oluline rahvuskultuuri küsimus, mis sellest, et poliitilised loosungid taasiseseisvusest olid põhilised. Suured ühislaulmised olid mõlemal ajal ühtsustunnet tekitavaks. Need andsid jõudu ning lootust tulevikuks.