Kuidas hoida ja kaitsta eesti keelt?

Keel, mida me kõneleme, mõjutab viisi, kuidas me mõtleme maailmast. (Sapir-Whorfi hüpotees)

 

Eesti keel on väga vana keel. Eesti keele kujunemine läänemere-soome hõimumurretest algas 2000-2500 aastat tagasi. Eelmise aastatuhande esipoolel (vähem kui 1000 aastat tagasi) kujunes välja eesti keel. Sellest ajast peale on meie keel väga palju muutunud. Keele arengut suunavad nii sisemised kui välised, sotsiaalsed tegurid – maailmas toimuvad muutused eeldavad ja tingivad muutusi ka keeltes.

Eesti keelenõukogu eestvõttel koostatud “Eesti keele arendamise strateegia” jagab kirjakeele arengut ja kasutust suunavad ja toetavad tegevused nelja põhirühma: 1) keele arendamine (keelekorraldus, keelehoole, terminoloogiatöö), 2) keele kaitse ja järelvalve, 3) keelealane suhtekorraldus (keeleteadlikkuse suurendamine, keelehoiakute kujundamine), 4) keeleõpe.

Kõiki neid tegevusi koos võiks nimetada keelehoiuks. Keelehoid tagab keele püsimise, mis on vastandiks keele hääbumisele. Neli ülaltoodud valdkonda on tähtsad iga keele puhul, eriti aga väiksemate ja vähem elujõuliste keele puhul.

Keele hääbumine on mõiste, mis hõlmab erisuguseid protsesse, mille tagajärjel keelekogukond kahaneb kuni lõpliku kadumiseni. Keele hääbumine võib toimuda füüsiliselt, kui keele kõnelejate arv järjekindlalt väheneb suure suremuse, väikese sündimuse, väljarände või kõigi kolme teguri tagajärjel. Füüsilise hääbumisega kaasneb enamasti keelevahetus, mille all mõistetakse teisele keelele põlvkondade vahel. Keelevahetus toimub üksikisiku tasandil ja oleneb otseselt selle isiku keelehoiakutest: kui ta mingil põhjusel eelistab oma lapse üles kasvatada mõnes teises keeles kui see, milles ta ise on üles kasvanud. Põhimõtteliselt on keelvahetusohus iga keel, kui järjest suurem osa selle keele kõnelejatest mingil põhjusel eelistab oma lapsed üles kasvatada teises keeles. Eelkõige aga vähemuskeeled, mille staatus ja saatus oleneb otseselt keelehoiakustest. Järelikult on keelehoiakute kujundamine keelehoiu kõige määravam tegevusvaldkond.

Kaheldamatult aitab kolmes ülejäänud valdkonnas toimuv keelehoiualane tegevus kujundada positiivseid keelehoiakuid. Keelehoiak on identiteet, täpsemalt kollektiivne identiteet. Seega, tahtes tulemuslikult kujundada keelehoiakuid, tuleb peatähelepanu pöörata identiteediarendusele. Väga oluline on kujundada inimestes oma rahvust ja emakeelt väärtustav hoiak.

Keele püsimiseks on oluline, et seda kasutataks kõigis eluvaldkondades. Eesti keel on moodne arenenud keel, seda kasutatakse energeetikas, lennunduses, sõjaväes, algkoolis ja ülikoolis. Eesti keeles saab kirjutada peent luulet, avaldada teadustöid ning filosofeerida.

Keelega on nagu loodusegagi, mida mitmekesisem, seda vastupidavam. Eesti keel on alati mõjusid vastu võtnud. Laenatud sõnad on kohandatud meie keele häälikulise süsteemiga. Aga keeltes ei muutu mitte üksnes sõnad, muutub ka grammatika. Siiski ei tähenda see piiramatut vabadust keelekasutuses. Ametlike olukordade keelekasutus peab lähtuma eesti kirjakeele normist.

Meie keelekorraldus saab keele muutumist juhtida ja suunata, aga keele arengut see mõistagi ei peata. Lisaks keele sisemistele seaduspärasustele mõjutavad keele arengut maailma avanemine ehk globaliseerumine ja inglise keele pealetung. Teine eesti keele mõjutaja on vene keel. Ühis-Euroopas võivad eesti keelt mõjutama hakata ka somaallased või türklased.

Maailma tuhandete keelte hulgas on vaid sadakond keelt, kus antakse kõrgharidust ja luuakse teadustöid. Õnneks on eesti keel nende hulgas. Kuni me kasutame eesti keelt kõigis elusfäärides, arvestame kirjakeele norme, väärtustame oma rahvust ja emakeelt, on eesti keelega kõik korras.

 

Kasutatud kirjandus :

Sirje Kiin. Kui palju maksab eesti keel?. Postimees, 2004.

Krista Kerge. Emakeel kui vaimne keskkond. Sirp, 2004.

Martin Ehala. Identiteedikasvatus ja keelehoid ehk Miks peaks eesti kool arendama eesti identiteeti. Oma keel, 2002.

Huno Rätsep. Eesti keele tekkimise lugu. Akadeemia nr.7, 1989.