MESILASED JA MESI
Magus ja kleepuv
mesi on kontsentreeritud õenektar, mida korjemesilased tarru vastsete
toitmiseks ning kogu mesilaspere talvetoiduks toovad. Töölismesilased toidavad
aastaringselt kogu mesilasperet – mesilasema, vastseid, leski ja töölisi
lõhnava toitva ainega, mida nad ise toodavad. Nad korjavad lilledelt nektarit
ning töötlevad selle ümber meeks, mille paigutavad taru sisemuses paiknevatesse
“hoidlatesse” – kärjekannudesse.
MEETOOTMISE
VAJALIKKUS
Enamikul putukate
kooslustest – sipelgatel, mesilastel ja kimalastel hukkuvad töölised talveaja
hakul. Igal kevadel rajab nende kuninganna kui ainus talvituv isend uue
koloonia.
Mesilasema ei tuleks
aga ilma töölisteta toime, kuna need toidavad ja puhastavad teda ning kannavad
hoolt munade ja vastsete eest.
Seetõttu peab koos
mesilasemaga üle talve elama ka mitusada töölist. Et töölised oleksid
võimelised talve üle elama, vajavad nad peale soojustatud taru ka piisavalt
toitu. Seetõttu on meemesilased välja kujunenud oskus teha hilissuvel korjatud
nektarist talvevarusid. Kui suvel on palju õitsvaid taimi, on ka mesilastel
toit talveks kindlustatud ning nälgajäämist pole karta.
Mett vajavad
mesilased aastaringselt. Seda on lihtne säilitada suletud, vahast valmistatud
kärjekannudes ning see on vastsete ja tarus töötavate mesilaste põhitoiduks.
MEE TOOTMINE
Nektar on magus
vedelik, mis eritub õite mesinäärmeist (nektaariumidest) ja millest mesilased
valmistavad mett. Taimed toodavad nektarit putukate ligimeelitamiseks, et need
õisi tolmeldaksid.
Töölismesilased
imevad nektarit oma pika imilondiga ning koguvad selle meepõide, tegeliku mao
ees paiknevasse hoidlasse. Tarusse naastes annavad nad kogutud nektari oma
noorematele kaaslastele üle ning lendavad jälle korjele.
Noored töölised, kes
veel tarust väljas ei käi, hoiavad nektarit umbes 20 minutit “suus” ja segavad
selle ensüümidega, mille abil lõhustatakse nektaris sisalduv roosuhkur
lihtsuhkruteks: viinamarja- ja puuviljasuhkruks. Samal ajal toimub mitme
nektaris mittesisalduva suhkru süntees ning mesi muutub kergestiseeditavaks.
Seejärel asetatakse
nektar kärjekannudesse, et vesi sellest ära aurustuks ning see tiheneks. Kui
poolvalmis mesi on täiesti tihke, mälub tööline selle uuesti läbi ja muudab
aineks, mida võib juba meeks nimetada. Ta paneb selle kärjekannu tagasi ja
suleb kannu vahast kaanekesega, et selle sisu säiliks ajani, mil seda tarvis
läheb.
Selle protsessi
käigus säilivad nektari eeterlike õlide jäänused, mis annavadki meele selle
iseloomuliku lõhna, mis meenutab selle pärinemist lilledest.
Taru ülaosas on
tavaliselt rohkem kärgi, mis paiknevad vertikaalselt üksteise kõrval. Sellesse
taru ossa emamesilane muneda ei saa – kärjed on ette nähtud vaid mee
ladustamiseks.
Mesilased toovad
tarru ka õietolmu ning asetavad selle üksikutesse kärjekannudesse. Õietolm on
äärmiselt valgurikas ja vaklade ja arenevate tööliste põhitoit.
Kõik mesilased –
ema, töölised ja lesed – võtavad söögiks mõeldud mett ning õietolmu
kärjekannudest ise.
MESINDUS
Inimesed peavad
mesilasi juba vähemalt 4000 aastat. Tänapäeval avaneb enamik tarusid ülaltpoolt
ning sisaldab vertikaalseid, kuusnurksetest kärjekannudest koosnevaid vahast
kärgi. Mesilased valmistavad kärjed ise.
Mesilased sisenevad
tarusse selle alaosas paikneva lennuava kaudu, istuvad kärgedele ja hakkavad
mett tootma. Mesilasema elab eraldi taru alaosas, et ta ei muneks taru ülaosas
paiknevatesse mee ladustamiseks ette nähtud kärgedesse.
Kaks meemesilase
põhiliiki on läänepoolne Apis mellifera ning idapoolse levikuga Apis
cerana. Mesinikud aretavad uusi mesilasetõuge, kes oleksid
vähemagressiivsed, ei haigestuks ja annaksid rohkem mett.
KUIDAS MESILASED
METT KASUTAVAD
Kunagi ehitasid
mesilased oma pesad pehkinud puutüvedesse, kaljusüvenditesse ja koobastesse.
Tänapäeval elavad peaaegu kõik mesilased tarudes, mida mesinikud neile
ehitavad. Hilissuvel koosneb mesilaspere mesilasemast ning umbes 60 000
töölisest. Töölised on viljatud emased. Nad ehitavad tarus vahast kuusnurkseid
kärjekanne, kuhu paigutavad mee ja õietolmu. Neis kärjekannudes arenevad
munadest ka mesilasevastsed. Töölised toidavad vastseid, hoolitsevad ema eest,
kaitsevad taru, korjavad õietolmu ja nektarit ning töötlevad selle ümber meeks,
et kindlustada kõik taruelanikud toiduga. Kui vahaga kaetud kärjekannus
töölismesilane välja koorub, toidetakse teda kõigepealt meega. Umbes 3 päeva
möödudes hakkab ta juba ise sööma. Siis hakkab ta täitma ka teatud kohustusi.
Kõigepealt puhastab
ta kärjekanne, millest noored mesilase on just koorunud. Puhastatud kärjekanne
kasutatakse hiljem uute munade paigutamiseks või mee ja õietolmu hoidlana.
Noorte tööliste järgmiseks tööülesandeks on arenevate vastsete toitmine
mesilaspiimaga, see tähendab mee ja õietolmu seguga. Töölised ehitavad ka
vahast kärjekanne, millest moodustavad terved kärjed.
Seejärel võtavad nad
tarru naasvatelt mesilastelt vastu ka juba nektarit ja õietolmu. Õietolmu
panevad tallele, nektari aga töötlevad meeks ümber. Mesi tekib nii, et mesilane
paigutab selle kärjekannu ja imeb seejärel meepõide tagasi. Nii teeb ta palju
kordi. Töötlemise ajal aurustub osa veest ning tekib poolküps mesi. Mee
lõplikuks valmimiseks peab ta veel kolm päeva laagerduma. Kolme nädala
vanustena lõpetavad töölised tarus töötamise ning siirduvad oma esimestele
lendudele ümbruskonnaga tutvuma. Üsna varsti koguvad nad ise õietolmu ja
nektarit. Samuti toovad nad endaga kaasa ka veidi vett. See hoolikas töö võtab
kuus ülejäänud nädalat nende elust.
*Tööline peab 1 g
vaha tootmiseks sööma 6 g mett.
*Võimaluse korral
korjavad mesilased lehetäide magusat eritist. Seda “toodavad” Adelgidae
sugukonna lehetäid või suured lehetäid sugukonnast Lachnidae. Lehetäid
purustavad puulehtede ning –okaste kiud, imevad neist mahlad välja ja jätavad
endast maha magusate, kleepuvate väljaheidete kirme.
*Kui mõni töölistest
juhtub leidma eriti rikkaliku korjeallika, lendab ta taru sissepääsu juurde ja
demonstreerib erilist tantsu. Tema liigutusi jälgivad teised mesilased, kes
saavad tundlate ja tantsuviisi kaudu teavet mitte ainult korjekoha, vaid ka seal
leiduva nektarihulga kohta.
*Tööline peab
külastama enam kui 1000 lille, et saada oma tagumistel jalgadel paiknev
“korvike” täis.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Loomariigis
*A. Rohtla
“Meetaimed ja mesi”
*E.Übi “Mesilaste
elu”
*L. Sirge “Mesilaste
maailma”