TANTALOSE PIINAD

 

 

Pole midagi piinavamat kui tunda nälga rikkalikult kaetud laua ääres, mis on peaaegu käeulatuses ja ometi kättesaamatu; kui tunda janu, mis oleks kergesti kustutatav, kuid mida siiski pole võimalik kustutada; kui elada viletsuses, kui ümberringi on küllus. Säärased piinad on Tantalose piinad. Tantalos pidi neid allilmas igavesti kannatama.

Tantalose vanemateks peeti enamasti Zeusi ja Plutot, titaan Kronose tütart, kelle nimi räägib küllusest ja rikkusest. Väike-Aasia riigi Lüüdia kuningas Tantalos oli surelik, kes suhtles jumalatega, nagu oleks ta olnud üks nende seast. Tema ajal polnudki see nii ebaharilik: mütoloogias on juttu teistestki, kel oli jumalatega ühiseid söömaaegu. Näiteks Peleuse, Achilleuse isa pulmas ihaldatud nümfi Thetisega olid külalisteks jumalad. Teeba linna rajaja Kadmose pulmas Harmoniaga olid külas jumalad ning muusad laulsid tervituslaulu.

Tantalos käis ühtelugu Olümposel ning nautis nektarit ja ambroosiat nagu jumaladki. Ta tundis end jumalana ja oli ometi inimene, kellele meeldis oma eriseisundiga inimeste ees hoobelda. Ta näppas jumalate lauast nektarit ja ambroosiat ning võttis jumalate toitu maa peale kaasa ja rääkis Zeusi saladusi välja.

Mida jumalasarnasemana Tantalos end tundis, seda enam ta jumalate üleinimlikus võimus kahtles. Et ta neid ei kartnud, ei kohkunud nad tagasi ka varastatud asjade varjamisest ja vale vandumisest. Ta peitis ära kuldse koera, mille Pandareos oli Zeusi templist varastanud. Hephaistos oli koera kunagi sepistanud, et too kaitseks Zeusi, kes oli siis veel laps. Kui Pandareos peidetut tagasi küsis, vandus Tantalos Zeusi nimel, et tema käes seda pole. Zeus saatis asja uurima oma targa saadiku Hermese, kes väärtusliku koera Tantalose juurest üles leidis.

Et jumalate kõiketeadmist lõplikult proovile panna ja neid alandada, mõtles ta välja koletu plaani: ta tükeldas omaenda poja Pelopsi, keetis ta ära ning andis jumalatele söögiks ette. Neile aga ei jäänud teadmata, mida neile pakuti. Ainult Demeter, kes oli täis kurvastust oma tütre Persephone pärast, ei märganud midagi ja sõi tüki Pelopsi õlast. Jumalad tegid Tantalose kuriteo oma süütu poja Pelopsi vastu ruttu heaks, pannes Pelopsi uuesti kokku ja äratades ta ellu. Demeter asendas puuduva tüki tema õlast elevandiluust proteesiga.

Tantalose aga pagendasid pahased jumalad alatiseks oma lauast. See olekski ehk olnud talle küllaldane karistus, kui ta oleks jäänud igatsema taevasi roogasid, mida ta oleks igavesti edasi saanud nautida, kui ta oma upsakuses poleks jumalatele liiga suurt väljakutset esitanud. Ent jumalad on jumalad. Nad panid Tantalose ühte allmaailma järve, kus ta seisis kaelani vees, kuid ei saanud kunagi vett juua, et oma kohutavat janu kustutada. Iga kord, kui ta kummardus, et vett kätte saada, tõmbus järv tagasi. Ka tema nälg ei jäänud janule alla, ja käeulatuses nägi ta oksa küljes kauneid puuvilju. Ent iga kord kui ta sealt võtta tahtis, tõusis tuul ja viis oksa kaugemale. Tantalose kohal aga rippus kalju, mis ähvardas iga hetk alla kukkuda ja teda lömastada. Nii elas ta edasi pidevas surmahirmus, sest korralikult ära surra ta ei saanud: tal oli jumalik päritolu ning pealegi oli ta kaua tarvitanud ambroosiat ja nektarit, millega jumalad oma surematust pidevalt kindlustavad.

Keda ülemäärane õnn on upsakaks teinud, sellele on mistahes karistus rängemaks hoobiks kui õnnetule, kes pole iialgi õnne tunda saanud.

 

Müüt õpetab, et Tantalose piinu peab taluma see, kes on kõige rohkem õnne nautinud, kuid pole selle vääriliseks osutunud.

KASUTATUD KIRJANDUS

*G. Dommermuth-Gudrich “Müüdid”

*G. Fink “Kes on kes antiikmütoloogias”

*”Müüdid ja legendid”

*schule.inka.de/.../ Tantalus/chris.htm