MIKS LASKSID VAARAOD PÜRAMIIDE EHITADA?

 

Egiptuse suured püramiidid on ainulaadsed. Samas pole ühegi teise vanaaja ime üle nii palju vaieldud. Kes nad ehitas ja kuidas? Mis oli nende otstarve? Olid nad üldse vanade egiptlaste kätetöö? Mis juhtus nende rikkalik aaretega, mis püramiidides kunagi kindlasti peitusid? Aastate jooksul on püramiidid mõned oma saladused loovutanud, mõned aga on ikka veel lahendamata.

 

Püramiidide lugu algab umbkaudu 2630. aastal eKr, kui vaarao Džoser andis käsu ehitada uutmoodi matmispaik. See pidi tulema suurejoonelisem kui maa-alused hauakambrid või madalad savitellistest haudehitised mastabad, kuhu oli maetud enamik Egiptuse varasemaid valitsejaid. Džoseri laienev kuningriik oli küllalt jõukas, et tema plaane ellu viia. Ühtlasi tahtis Džoser hoolitseda selle eest, et tema kui elav jumal oleks hauataguse elu jaoks korralikult varustatud. Vanade egiptlaste jaoks tähendas surm lihtsalt teeleasumist teise ilma ning peeti väga tähtsaks, et valitsejad oleksid selleks teekonnaks eriti hästi ette valmistatud.

Ehituse juhtimine usaldati Džoseri esimesele ministrile Imhotepile. Ta osutus andekaks arhitektiks ning tema töö tulemusena kerkis maailma esimene püramiid. Aluseks ehitati tavapärane mastaba tüüpi rajatis, mille peale püstitati viis järjest väiksemate mõõtmetega mastabat, kuni valmis kuueastmeline ja umbes 60 meetri kõrgune püramiid. Ajalugu tunneb seda astmikpüramiidina. Püramiid kaeti väikeste lubjakiviplokkide ja kõrbesaviga. Džoseri hauakamber ja püramiidi sees olevad hoiuruumid olid kaljusse ja maapinda raiutud. Rajatis pidi kopeerima Džoseri paleed. Keskel asus hauakamber, seda ümbritsevatesse ruumidesse olid paigutatud mööbel, ehted ja muud valitseja lemmikaarded.

Mõnede uurijate arvates aga kujutas astmikpüramiid treppi – mitte trepi sümbolit, vaid päris treppi, mida mööda surnud valitseja hing võis taevasse tõusta, et oma surematuses jumalatega ühineda. See oli sõna otseses mõttes taevatrepp.

Astmikpüramiid (maailma esimene püramiid)

 

Aastakümneid hiljem, 2540. aasta paiku eKr, toimus järgmine tähtis sündmus – vaarao Hufu laskis ehitada maailma suurima püramiidi, mida ajalugu tunnebki kui Suurt püramiidi. See 230-meetrise küljepikkusega, 146 meetri kõrgune püramiid on viimase vanaaja seitsmest maailmaimest ja on tänini säilinud.

Kõigepealt määras Hufu kindlaks ehituspaiga. Valik langes Niiluse läänekaldal, mõned kilomeetrid Saqqara astmikpüramiidist põhja pool asuvale Gizale. Tavaliselt rajati matmispaigad Niiluse läänekaldale, sest läänepoolsel horisondil “suri” igal õhtul päike. Peale selle asusid Giza läheduses kivimurrud, kust saadi osa püramiidi ehitamiseks kasutatud 2 300 000 kiviplokist.

Arvatakse, et püramiidi ehitamiseks kulus umbes 30 aastat ning tohutul hulgal tööjõudu. Tänapäeva egüptoloogide arvates võis töölisi olla 30 000 ringis. Osa neist värvati tööle alaliselt, osa aga kutsuti kohale ainult Niiluse üleujutuse ajaks. Sel ajal põllutöid peaaegu teha ei saanud, kiviplokkide transportimine oli aga just siis kõige lihtsam. Osa mehi saadeti lõunasse graniidi-, teised aga lubjakivimurdudesse, mis asusid Giza lähedal, Niiluse vastaskaldal. Osa neist jäi lihttöölisteks, osa õpetati välja müürseppadeks, neist aga, kes osutusid headeks töökorraldajateks, said ametnikud. Paljud meestest töötasid püramiidi ehitusel kogu elu ning olid uhked, et võisid selle rajamisel osaleda.

Ehitustöö maht oli jahmatavalt suur, samuti täpsus, millega tööd tehti. Suure püramiidi küljed on suunatud täpselt põhja, lõunasse, itta ja läände ning tema ülesehitus on matemaatiliselt nii täpne, et on andnud alust mitmesugusteks kummalisteks spekulatsioonideks. Näiteks väitis briti astronoom Charles Piazzi Smyth, et vanad egiptlased šifreerisid Suure püramiidi mõõtmetesse arvukalt ennustusi, tema aga olevat need dešifreerinud. Ka oletati, et püramiid polegi haud, vaid hiiglaslik observatoorium. Hiljem arvati, et püramiidi võis ehitada mõni ammune ülitsivilisatsioon (näiteks merepõhja vajunud Atlantise oma), või rajasid selle kosmosest saabunud tulnukad.

 

Saladuslik on aga see, mis on saanud vaaraodele hauda kaasa pandud aaretest. Ühegi püramiidi sisemus pole säilinud puutumatuna. Egüptoloogid väidavad, et hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest, mida ehitajad rakendasid, langesid paljud püramiidid hauaröövlite rüüstamise ohvriks. Kuid vähemalt Suure püramiidi puhul puuduvad faktid, mis seda väidet toetaksid.

Ajalooallikate järgi murti Suurde püramiidi esimest korda sisse 820. aastal, sissetungijateks olid kaliif Abdullah Al Mamouni heaks töötanud aardekütid. Nad ei leidnud püramiidi peidetud sissekäiku ja võisid vaid oletada, kus see olla võiks. Nii veetsid hauarüüstajad nädalaid püramiidi põhjakülje sisse tunnelit uuristades, kuni murdsid läbi seina ehitise sügavusse suunduvasse käiku. Selle lõpus leidsid nad tühja, pooleli jäänud maa-aluse kambri ja uuesti üles minnes jõudsid lõpuks algse sissepääsuni, mis oli suletud graniitrahnuga. Läbi raiunud end graniidist leidsid nad eest uue takistuse – paekiviplokkide virna. Niipea kui nad ühe ploki välja kangutasid, libises tagantpoolt selle asemele uus. Viimaks suutsid hauaröövlid ka selle takistuse kõrvaldada jõudes hauakambrini. Sealt aga ei leidnud nad midagi peale tühja sarkofaagi. Isegi selle massiivne kaas oli kadunud.

Mis siis oli juhtunud Hufu aarete ja tema säilmetega? Kui uskuda Mamouni ja ta mehi, siis olid ainsat sissepääsu sulgevad kivid oma kohal, kui nemad püramiidi sisenesid, ning polnud ka mingeid muid märke hauarahu häirimisest. Seega jääb mõistatuseks, kuidas olid röövlid püramiidi sisse ja sealt jälle välja pääsenud?

Oletatakse, et võib-olla õnnestus vaaraol ja tema arhitektidel üle kavaldada mitte ainult iidseid hauaröövleid, vaid ka nüüdisaja egüptolooge. Võib-olla, et kusagil selle vanaaja viimase ime sees või all varjab Hufu oma saladust tänini.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*R. Stewart Ph. D., C. Twist, E. Horton “Ajaloo saladused”

*J. B. Teeple “Maailma ajalugu”

*postikana.ttu.ee/ ~kairi/egiptus.html