Ado Vabbe

 

 

KUNSTNIKU ELU

Lapsepõlv

Adolf ehk Ado Vabbe sündis 19. märtsil 1892. a. Tapa linnas. Tema vanemad Georg ja Ester Vabbe pidasid tollal raudteesõlmes puhvetit ja võõrastemaja, mis andis perekonnale vajaliku sissetuleku. Isa Georg oli pärit Läänemaalt ja ema Ester Parbut Ida-Preisimaalt. Adol oli ka vend Paul ja õde Berta. Sajandivahetusel kolis perekond Rakverre ja sealt edasi Narva, jätkates ikka hotelli ja söögimaja pidamist.

Ado Vabbe kunstnikuks kujunemise teel võib just Narvat pidada esimeseks oluliseks paigaks: seal oli tähtis raudteekeskus ja Baltimaade suurim tekstiilitööstus ja seal põimuvad kokku vene, balti-saksa ja ka eesti rahvuslikud kultuuriilmingud.

Ado Vabbe õppis Narvas linnakoolis ja külastas ka võõrkeelte kursusi (pr. keelt). Ado Vabbe sõprus Peeter Ivanov-Lavretsoviga, viis ta kokku tolle kasuema Glafiira Lavretsovaga, kes oli Narvas tuntuim kunstikoguja (kogu peeti just vene kunsti osas Baltimaade parimaks) ning samuti tutvus ta sealt kaudu oma esimest ja pikaajalist armastust – Sinaida Polenovat. Lõpuks toetas Glafiira Lavretsova ka Ado õpinguid Riias ja Münchenis.

Õpingud Riias ja Münchenis

Linnakooli lõpetamise järel suundus Ado Riiga õppima Riia Linna Kunstikooli, samal ajal töötades teatris lavatöölisena, hiljem dekoraatorina (kus teatris ta töötas, pole kindlaks tehtud). Riia Linna Kunstikool oli avatud ja vastuvõtlik mujal maailmas toimuvale – üldilmelt realistliku suunitlusega, kuid levis ka juugend- ja impressionistlik käsitluslaad. Ka Riia linn tervikuna oli kunsti suhtes küllaltki eesrindlik. Näitustel olid baltisakslaste tööde kõrval ka impressionistide, sümbolistide, modernistide ja ekspressionistide tööd nii Lätist, Saksamaalt kui ka Prantsusmaalt.

1911. aastal leiame Ado Vabbe õppimas Münchenis Anton Ažbé koolis. Arvatavasti valis ta selle paiga sellepärast, et juba kodus ümbritses teda saksakeelne keskkond. Ado Vabbe mälestustest võime lugeda: “Me käisime sääl kella üheksast kaheteistkümneni ja pärast lõunat neljast kuni kuueni, ja veel pääle selle hariliku kooliskäigu meil olid veel loengud Müncheni (ülikooli) anatoomikumis.”

Nimetatud kunstikooli kõrval külastas Vabbe ka joonistus- ning skulptuuritunde. Kooli kõrvalt külastas arvukaid kunstisalonge, kus tõstsid pead uue rühmituse “Der Blaue Reiter’i” saavutused. Vabbe tutvus Münchenis ka teiste eestlastega:Ludvig Oskariga, Johannes Otsmanniga ja Anton Starkopfiga. Nendega koos üüriti neljakesi ühtset ateljeed, kus neil oleks ka omaette toad töötamiseks. Lühikest aega peatusid Münchenis ka Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglas. Üürimisest ei tulnud siiski midagi välja: teised sõitsid minema, aga Vabbe jäeti võlgu maksma. Siiski tunnistati ta alaealiseks (18-19.a) ja ta vabastati maksust.

Münchenis arenes ka Vabbe armastus edasi: Sinaida Polenova siirdus samuti 1911. a. sinna laulu õppima. Kuigi see armastus oli ilus, lõppes ta kurvalt. Nimelt, kui neiu Venemaale sõitis, kirjutas ta Adole, et pidi abielluma Saraatovi konservatooriumi professori Rudolfiga. See oli Vabbele raske hoop.

Müncheni ajal sõitis ta ümbruskonnas ringi ja elas mõnda aega ka Grünwaldis, mõnikümmend km eemal Münchenist, kus sai loodust uurida ja tõsiselt töösse pühenduda.

1913. a. algul lõpetas ta õpingud Münchenis ja sõitis koju Eestisse. Õpingute kohta anti Vabbele atestatsioon.

1913. a. novembrist kuni järgmise aasta märtsini viibis Vabbe Helsingis. Ka Soome elas tollal elavat kunstielu – rahvusromantism, juugend ja sümbolismi kõrval oli ekspressionism endale tunnustuse võitnud.

Itaalia reis

1914. a.alustas Vabbe Narvast oma unistuste reisi Itaaliasse (kestis 3 kuud). Viibis Veneetsias, Padovas, Bolognas, Roomas, Napolis, Capri saartel, Pompejis ja Milaanos. Kõige suuremat elamust pakkus talle Tizian ehkki ta uuris ka Raffaeli ja Michelangelo teoseid.

4. – 14. juuni veetis Vabbe oma aega Šveitsis. Suursugune loodus pani kunstniku mõtisklema eksistentsiprobleemide üle. Paar kuud veetis ta veel Münchenis, kuid linn oli tema arvates muutunud, aga muutunud oli ta ise ka vahepeal. Sealt pöördus ta Narva tagasi.

I maailmasõda

Järgmised kolm aastat (1914-1917) olid Vabbe elus seotud sõja- ja revolutsioonide-aegse Venemaaga. Sõjaväkke Ado Vabbet ei võetud tema kehvavõitu nägemise pärast, kuid töötas Moskva Sõjatööstuskomitee käsigranaatide osakonnas (1914-1916).

1917. a. oktoobri algul oli ta tagasi Narvas ja jäi sinna järgmise aasta maini, töötades Kreenholmi vabrikukoolis joonistusõpetajana. Vabbe võttis vahepeal (1916. a. märtsis) osa ka Eesti Kunstiseltsi korraldatud näitusest.

Põrutavate sündmuste keerises, mis nüüd Eestis toimuma hakkasid, jooksis Georg Vabbe poolt panka kogutud summa täieliku devalvatsiooni tõttu tühja, perekonna kodu ja sissetulekuallikas võõrastemaja “Severnaja” sai mürsutabamuse – see tähendas pankrotti.

Vabbe sai hästi läbi siurulastest A. Adsoni ja Fr. Tuglasega. Huvi teineteise vastu tekiski tänu Vabbe loomingu ja siurulaste kirjasõna hoiakulisele lähedusele. Vabbe kirjutas Tuglasele: “Kunstnikule on kunst usuks. Kunsti usk on väljendusvahendid ja ilmavaade, millest igakord välja minnakse.”

Õpetajatöö algus

1918. a. võttis Vabbe osa vastloodud kunstiühingu “Pallas” näitusest. 1919. a. algul sõitis ta Tallinna, kus asus tööle Westholmi gümnaasiumi joonistuõpetajana. Sama aasta oktoobris oli Vabbe juba Tartus Kunstiühingu “Pallas” juurde loodud Eesti esimeses kujutava kunsti koolis õpetajaks.

Oma õpetamismetoodikas nõudis Vabbe algusest peale modelli looduslähedast edasiandmist analoogiliselt Ažbé kooli nõudmistele, kompositsiooni vallas jättis ta suurema vabaduse.

1920-ndad olid tema tegusamaks ajajärguks: suur koormus kunstikoolis, 1926-1929 oli kooli juhataja, tegutses aktiivselt kunstiühingus, välisreisid, kujundas kaks teatrlavastust – O. Wilde “Salome” ja E. Toller “Eugen Naeruväärne”, rohked kunstialased artiklid.

Kuna “Pallas” oli seotud Saksamaaga sattus ka Vabbe sinna uuesti (1922. a.). Sealt edasi käis ta ära ka seekord Prahas, Budabestis, Balkani ps, Kreekas ja uuesti Itaalias. Eelkõige tõusid selle reisi muljetest esile Dresden ja imekaunis Lõuna-Saksamaa, Praha arhitektuur ja Budapesti vaated Doonault.

Pariis ja Hispaania

Novembris 1923. a. esitas kunstikool “Pallas” Haridusametile avalduse teatridekoratsiooni osakonna avamiseks, mille juhatajaks pidi saama Ado Vabbe. Selle tarvis saadeti ta ennast sel alal Pariisi täiendama. Suur unistus kunstide pealinna külastamiseks sai teoks.

Pariis pakkus kunstnikule huvi, vaimustas teda, kuid ta ei leidnud endale seal õiget kohta, õigeid inimesi. Teda oleks nagu haaranud kõikemattev üksildustunne. Seal olles tegi ta ühe reisi Lõuna-Prantsusmaale, Marseilles’isse, tagasitee koju kulges läbi Hollandi, Belgia ja Põhja-Saksamaa.

1927. a. lõpul otsustas kunstikooli õppenõukogu, et järgmisel aastal antakse stipendiumid kahele õpetajale ja ühele õpilasele. Nendeks osutusid Ado Vabbe, Rudolf Paris ja Karin Luts. Vabbe ja Paris otsustasid koos minna Hispaaniasse. Pariisis omandati Hispaania tarvis ringsõidupilet, millele oli marsruut juba märgitud. Külastati San Sebastianis, Santanderis (Altamira koopad), Valladolidis, Madriidis, Barcelonas. Vaadati ka härjavõitlust, kuid talle see ei olevat meeldinud.

Konfliktid ”Pallases”

1920-ndate lõpp ja eelkõige 30-ndad olid Vabbe elus peaaegu vastupidised eelmise aastakümne teguderohkele elule: tegutses kunstikoolis “Pallas” õppejõuna, kuid muus osas (kunstiühing “Pallas” esimesed näitused, suurem seltsielu) tõmbus ta täielikult tagasi. Selle põhjuseks loetakse konflikte kunstiühingus ja kunstikoolis 20-ndate lõpul.

Kooli ja ühingu vaheline hõõrumine läks aga nii teravaks, et ühingust astus välja terve hulk õppejõude: J. Vahtra, R. Paris, A. Laigo, A. Vabbe, A. Starkopf. Kui aga 1929. a. lõppes Vabbel kolm aastat koolijuhataja ametit, astus ta ka sellelt kohalt tagasi, kuid jätkas edasi pedagoogi ametit. Uueks direktoriks sai Starkopf.

1930. a. 2. septembril abiellus Ado Narva linnas Hilda Klasseniga (, kes ei olnud kunstiinimene, ta pärines üsna lihtsakoelisest perekonnast) ja samal aastal sündis perre poeg Paul. 1935. a. ostis Vabbe Mullaverre maakodu, mis oli tema väike vaikuse maailm. 30-ndate aastate lõppul haigestus Hilda raskesti ning mis lõppes 1941. a. surmaga. Koos abikaasa kadumise, Eesti Vabariigi lagunemisega ja sõjaga kadus turvatunne.

Töökoormus jäi aga ka 30-ndatel samaks. 1931. a. otsustas kooli õppenõukogu, et need kes on koolis töötanud vähemalt seitse aastat, saavad eluaegse ametisse kinnitamise. Nii sai N. Triik professoriks, samuti Starkopf ja Mellik, kuid Vabbe jäeti kõrvale, ilmseks põhjuseks loominguline passiivsus või õigemini oma tööde mittetoomine avalikkuse ette, sest Vabbe töötas kogu aeg. Teade tekitas pahameelt õpilastes, kes katkestasid omavoliliselt õppetöö ja saatsid kuratooriumile omapoolse nõudmise, et Vabbe tagasi võetaks ja lisasid , et nad on kooli astunud üldse vaid lootuses nende õppejõudude käe all õppida. Selle tulemusena kutsuti Vabbe tagasi, kuid tingimusel, et ta organiseerib aasta jooksul näituse. Ühingusse ta siiski tagasi ei astunud.

Vabbe maaliateljees õppis pidevalt kahekümne õpilase ringis, see oli suurima õpilaste arvuga ateljee. Õpilased kirjeldasid teda, kui kindla õppemetoodikaga õppejõudu, samas oli ta vahest järsk, enesesse tõmbunud ja temaga suhtlemine polnud kõige lihtsam. Enda kohta ütles ta ise: ”Olen alati olnud igasuguse õpetamise vastu. Inimene vaevalt saab teistelt midagi õppida. Mis tuleb, tuleb sisemisest loomisjõust, endasse süvenemisest ja selle ergutamisest. See vaikne töö on edu kindlaim pant.” Ado ei olnud kunagi kade teiste kunstnike, veel vähem oma õpilaste peale. Pigem võis eemaletõmbumise põhjuseks olla mõningane ebakindlus, süvenemis- ja selginemisaja vajamine.

1938. a. jaanuaris ilmus Tallinna ajalehes “Esmaspäev” teadaanne, et Ado Vabbe , kes oli kaua aega oma töödega varju jäänud, kavatseb üllatada erinäitusega.

1930-ndate lõpp ja 40-ndate algus oli Ado Vabbev õppejõukarjäärile edukas. 1938 sai ta professori aunimetuse.

II maailmasõda

1941 jõudis maailmasõda ka Eestisse, kunstikool suleti, üks võõras võim asendus teisega. 1942-1943 töötas Vabbe Tallinna kunstikoolis. Tallinn jäi aga talle võõraks.

1944. a. aprillis otsustati “Pallas” evakueerida sõja tõttu Viljandimaale Karksi valda Pollisse, ka Vabbe läks koos pojaga sinna. Aasta lõpul jätkas kunstikool tööd, kuid hoopis Tartu Riikliku Kunstiinstituudi nime all. Vabbele anti sama töökoht ja muretseti uus elukoht (eelmist oli tabanud pomm). Direktoriks oli endiselt Anton Staropf, Ado Vabbe määrati graafikafakulteedi juhatajaks.

Kuigi sõjajärgsetel näitustel Vabbe töid näha ei olnud, jätkas ta omaette maalimist ja joonistamist. Kuid nendel töödel, mis ta sel ajal lõi, oli vähe ühist valitseva ajavaimuga. Nagu oleks ta unustanud aja ja ümbruse, milles ta elas. Aprillis 1950 toimus kunstiinstituudi üldkoosolek, kus mõisteti hukka “Noor-Eesti” ja “Pallase” traditsioonid, eelkõige aga kooli kolm eestvedajat – K. Mägi, A. Starkopf, A. Vabbe. Nii otsustati ühise häälel Starkopf ja Vabbe instituudist välja arvata.

1951 ühendati Tartu Riiklik Kunstiinstituut ja Tallinna Riiklik Tarbekunstiinstituud ühtseks Eesti NSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks, mida juhtis F. Leht. Aastad 1951-52 olidki kunstniku elus raskeimad: ära tuli elada 150-rublase pensioniga.

Elu lõpuaastad

Olukord siiski muutus. 1953 septembris taastati Ado Vabbe Kunstnike Liidu liikmeks. Talle määrati eluaegne teaduslik pension 1600 rubla kuus. Samuti taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt Vabbe teenelise kunstitegelase nimetus.

Aastatel 1956-1961 valmis tal sadu pilte, kuid näitusel ta neid välja ei pannud.

Ado Vabbe suri 20. aprillil 1961. Tema esimene personaalnäitus toimus järgmisel aastal Tartu Kunstimuuseumis.

 

LOOMING

Ado Vabbe varasemad säilinud tööd pärinevad umbes 1912. aastast. Need olid teostatud tol ajal nii omase juugendlikult stiliseerivas laadis (näiteks kompositsioon “Tants”). Väga suureks eeskujuks oli talle nii enne kui pärast V. Kandinsky, keda esimest korda kohtas Narvas, hiljem ka Münchenis.

Futurism või ekspressionism

Eesti kunstielu orbiiti jõudis ta 1914. aastal seoses kunstinäitusega Tartu Vanemuise ruumes. Millised tööd Vabbel näitusel väljas olid, ei suudeta kindlaks määrata. Ka kunstniku maalimisstiili ei suutnud keegi täpselt rühmitada. Mõned arvustajad seostasid seda sõnaga futurism, teised aga hoopis ekspressionismiga. Kuid siiski oli ta tugevasti futurismist mõjutatud (Itaalia külastamine). Ehkki Vabbe ei maalinud Giacomo Balla kombel koerale kümneid jalgu, oli kujutatav tema jaoks enamasti ikka mingis liikumise ja teisenemise seisundis. Vabbe looming ei oleks võib-olla üldsegi mitte selline, nagu ta on. Oma poolintellektuaalse, pooltundelise andega ühendas ta nii ekspressionismi kui futurismi mõjusid. Selline segastiil ilmneb ka ta joonistustes, mis rajanesid must-valge pinna rütmikal kontrastil, sageli nurgeliste kujundite abil. Tööd tunduvad sageli ornamentaalsete kompositsioonidena. A. Vabbe tööd mõjusid publikule kahtlemata võõrastavalt ja arusaamatult. Näiteks tema pildis “Püha” nähti vaid arusaamatuid musti rõngaid. Ta oli eesti kunstis esimene, kes kohalikest traditsioonidest otsustavalt lahti murdis ja ise selle asemele midagi muud pakkus. Vabbe uuemeelsed kunsti tõukejõud pärinesid põhiliselt ikkagi Saksamaal õpitust.

Õlimaal “Kohvikus” (1918) on raske kubistlikuks või futuristlikuks nimetada, ennem on siin tegu mingi geomeetrilise impressionismiga – niivõrd hoolikalt jälgib vormiliigendus valguse-varju mängu, värvivarjundeid.

Maailm muutus ta pilgu all vaheldusrikkaks maskeraadiks, kus keegi ei esinenud õieti iseendana. Seda tunnet aitasid kõige paremini kehastada klassikalise commedia dell’arte kujud: Arlekiin, Pierrot’ ja Colombina armumänguline kolmnurk. Ka maskimotiive kasutas Vabbe 20.-ndate aastate piiril korduvalt. Maskidega kujundas ta näiteks ka J. Semperi esseeraamatu “Näokatted” kaane.

Ka tema huvi teatri vastu oli suur. Ta külastas ka Viini ja Itaalia teatrietendusi korduvalt. Kogu futuristlikus liikumises oli juba olemuslikult palju teatraalset.

Koostöö siurulastega

Petrogradi ja Moskva eeskujude kõrval oli teatrimaailma poole pöördumisel määrav ilmselt ka kontakti tekkimine “Siuru” rühmituse kirjanikega. Siurulased, kelle loomingus oli samuti palju teatraalseid elemente, tegid Vabbest igatahes kiiresti oma kunstniku.

Fr. Tuglas on Vabbe kohta kirjutanud: “Meile siurulastele meeldis ta kahel põhjusel: ta värskus ja tolle aja realismist erinev moodsus ühelt poolt ja graafiliste tööde sobivus meie väljaannete kaunistamiseks, ühtlasi alatine valmisolek meid illustratsioonidega varustamiseks. Teine tüse graafik, N. Triik, oli väga aeglane töötama. Siuru märgi, tolle tiibadega mõõgamehe valmimine kestis oma kuus kuud, Vabbelt aga olid joonised kohe võtta ta külluslikust tagavarast.”

Nii valmisidki raamatu- ja kaaneillustratsioonid sellistele teostele nagu: albumid “Siuru I”, “Siuru II” ja “Siuru III”, J. Semperi “Pierrot” esimese trüki kaas, H. Visnapuu “Amores” (1917), M. Underi “Sinine puri”, J. Barbaruse “Inimene ja sfinks”, A. Gailiti “August Gailiti surm” ja ”Rändavad rüütlid” (1919).
Ta varasemad raamatukaaned on tihti kaunistatud ornamentaalsete motiividega, millega kombineerub autori nimi ja teose nimetus. Kohati kubistlik/futuristlik nüanss annab neile kaunifaktuurilistele joonistustele liikuvust ja elavust. Omane dünaamiline pinna ja joone kontrastsel mängul rajanev käsitluslaad.

Vabbe oli uut tüüpi kunstnik meie kultuurielus, sageli ootamatult rõõmus ja muretu. Sajandi algusest peale olime harjunud nälga ja häda nägeva kunstnikukujuga, kes jõudis küll Pariisi välja, võis seal lubada endale isegi mitut laadi boheemlaslikke vabadusi, kuid kõige selle eest maksis ta tervise ja peaaegu elu hinnaga. Vaese, kiratseva boheemlase kõrvale tekkis nüüd Euroopas sootuks uus kunstnikutüüp – vaba, majanduslikult sõltumatu kunstnik, kes pikemalt mõtlemata sai oma soove ja tahtmisi teoks teha. Sellisest priiskavast elustiilist sai omajagu osa ka Ado Vabbe. Tema maale osteti kõrge hinna eest, isegi kirjastuse “Odamees” juht Carl Sarap vaimustus Vabbe loomingust sedavõrd, et tellis temalt koguni oma Tartu üürikorteri magamistuppa laemaalingu. Töö ei saanud siiski teoks, sest sõjaeelsel perioodil ei oleks sellised kergemeelsused mõeldavatki olnud.

Pariisi mõju

Ado Vabbe loomingusse jättis märgatava jälje Pariisi külastus (1924). Kõigepealt tõi see kaasa uue motiivistiku. Valmisid akvarellid, nagu “Seine’i jõgi” (1924), “Tänavastseen” (1924), mille algseks nimetuseks oli “Pariisi bulvar”. Pariisi miljööga on seotud samuti joonistused “Ema lapsega”, “Tänaval”, “Lillenaine”, “Stseen kojamehega”, “Õhtune väljak” (kõik 1924). Nende esmapilgul improvisatsiooniliste töödega tungis Vabbe linnamiljöö olemusse tabavamalt kui ükski teine meie kunstnik oma samaaegsete teostega.

Kuid see pole masinate ülistamine, mida Vabbe kujutab. Enamikus kunstniku valitud stseenides ilmneb inimlikku pehmust, isegi lüürilisi noote. See, mida ta kujutab on eelkõige muutlik linn oma vahelduva ja liikuva elurütmiga.

Sajandi teise aastakümne lõpul valitses Vabbe maalitõlgendustes otsekui mosaiikne värviliste kristallide struktuur. Vorm oli täiel määral killustunud. Suuna lähtepunktina võib meenutada tema maali “Kohvikus”. Rahutut, mosaiikset värvipinna struktuuri kohtame ka 1924. a. valminud akvarellis “Arlekiin”. See võlub eelkõige oma peenekoelise puna-rohelise värviskaala kasutamisega ning vormi leidliku dünaamilise struktuuriga. See on ratsionaalsema konstruktsiooniga kui teised tööd.

On siiski ilmne, et teatraalne temaatika hakkab end Vabbe loomingus 20. aastate keskpaiku ammendama. 1926. a. pärineb küll veel üks tušijoonistus “Tsirkuseartistid”, kuid näitlejatemaailm köidab teda üha vähem.

Perioodi I maailmasõjast kuni 1920-ndate keskpaigani võiks lugeda Vabbe loomingu kõrgajaks. Ta töötas väga intensiivselt. Üks teos järgnes teisele ja arvuliselt sai neid suur hulk. Tähtsaim on siiski kontakti leidmine kohalikus kultuurielus ja lülitudes ise ka sellesse.

1920. aastate keskpaiku langes ajutiselt nii Vabbe aktiivsus kui ka kunstiühingu “Pallas” tegevuse tähtsus kultuurielus. Konfliktide tõttu eemaldus Vabbe ühingust ja loobus esinemast näitustel. Ka tema isiklik ateljee oli võõrastele suletud. Seega tema loomingut ei tuntud. Vabbe avalik tegevus piirduski peamiselt õppetööga.

Uued tuuled

Kui sügavad jäljed jättis uus situatsioon kunstnikusse, seda tõendab selgelt ka tema looming. Selle kõrgelennulisus hajus olematuks. 1927. a. kohtame järsku ta tööde hulgas argisemat temperatehnikas maalitud natüürmorti, millel näeme veekannu, supijuuri ja keetmiseks valmis pandud kana. Sellega esines ta muuseas 1929. a. Pariisis toimunud Eesti kunsti näitusel. 1930 järgnes sellele tööle natüürmort petrooleumilambiga. Vabbe loomingus oli alanud sootuks uus periood.

1924. a. registreeriti “Pallas” kõrgemaks kunstiõppeasutuseks. Senine Pariisi vabaateljeed meenutav koolitüüp muutus nüüd mõneti rangemaks, reeglipärasemaks. Ettevalmistav osa õppetöös eraldus üha rohkem küpsema astmega õppijate tegevusest. Iga erineva õppejõu poolt juhitud ateljee erines teisest. A. Vabbe ateljees asetati rõhk üldjoontes akti-, portree- ja kompositsioonimaalile, tegeleti ka dekoratsioonimaaliga teatri jaoks. Koolis ei valitsenud süsteemi, et aasta ja kursus. Igaüks jõudis edasi jõudumööda. Ametlikult lõpetas Vabbe ateljee kaudu 28 noort kunstnikku (K. Pärsimägi, N. Kummits, A. Vardi, A. Johan, J. Võerahansu, E. Kits). Kuid vähemtähtis polnud Vabbe mõju ka neile, kes lõpetamiseni välja ei jõudnud.

Paralleelselt ekspressionismiga tuleb esile veidi hilisem nähtus – uusajalikkus. Ado Vabbe oli tundliku ja rahutu natuurina alati kõige uue vastu huvi ilmutanud ja nii oli see ka nüüd.

Uuega seoses, 1920-ndate lõpp ja 30-ndad, pääseb kogu maailmas võimule realistlikum tendents. Abstraktset kunsti peeti paljude juhtudel läbikäidud etapiks.

Rõõmus mängulisus on ununenud, ta on sellest otsekui üle kasvanud. Ühtlasi asendub otsest meelelist tundlikust üha enam rafineeritud erootilisus. Näiteks 1925. a. “Daam boaga”, mis kujutab endast istuvat naist, kelle ainsateks kehakateteks on kübar, saapad ja boa. Tegu on kunstniku teadlikult väljakutsuva hoiakuga.

1920. aastate keskel hakkas kõige muu kõrval ilmsiks tulema ka suundumus, millel oli omajagu “kroonulikku” maiku (Vabadussõja-ainelised tööd, riigitegelaste portreed). “Pallas” koos Vabbega jäid kunstipositsiooni seisukohalt kõrvalseisjate ossa. Nad olid liiga vähe isamaalikud ja liialt boheemlased.

Maastikumaal, natüürmort ja inimene

Töö jätkus Vabbel omaette olles. Nähes, kuidas eesti kunstis levisid nii realistlikud kui ka impressionistlikud järelmõjud, suunas ka tema järgneva töö vastavalt. Olulised olid natüürmordid ja portreed, uueks suunaks osutus maastikumaal, mida tegi arvukalt. Seda mõjutas just reis Hispaaniasse. Valmisid tööd “Hispaania maastik palmidega”, “Kaljusaar Hispaania rannikul” (1945). Samuti iseloomulikuks näiteks on “Taevaskoja motiiv” (1934). Motiiv ise, põõsastikuga kaetud kõrge kallas, on üsna tagasihoidlik. Maastikumaalil on maaliline moment tähtis, ühed pintslilöögid sulavad teistega kokku, kontuurid ja pinna rütmiline jaotus on kaotanud tähtsuse, kontrastvärvid on kadunud, kasvas hallikate toonide tähtsus. Seda kõike saab näha õlimaalides “Jõemaastik”(1935) ja “Taluõue motiiv”, teise nimega “Suvehommik”(1935).

Inimeste kujutamine oli samuti tähtis: õlimaal “Daam looriga” (1930), “Naine lille-kimbuga” (1938), akvarell “Daam kohvikus” (1935) ja “Ajalehelugeja” (1938).

Teravama isikupära taandumine ei iseloomusta üksnes Vabbe maaliloomingut, vaid ka graafikat, sealhulgas raamatukujundust.1930. a. valminud kaanekujundus Z. Krasinski “Idydion” erineb paljuski eelmistest selle valla näidetest (lahendus on hoogne, kuid elutu). Sama nüanss on J. P. Jacobseni “Niels Lyhne” kaaneillustratsioonis. Üks omapärasemaid on aga illustratsioonid “Saalomoni ülemlaulule” (1932), siin on esindatud endine tundeergas Vabbe.

Sel ajal olid kultuuripildis esile tõstetud riigitegelaste portreede maalijad ja Vabadussõja lahingute kujutajad, kuigi nende kunstiline tase jääb soovida. Vabbe looming oli aga kõige järjekindlamalt esindatud eesti kunsti välisnäitustel Pariisis, Kölnis, Kopenhaagenis, Moskvas, Roomas ja Budapestis. See näitab, et oli inimesi kellele tema tööd meeldisid.

 

Pärast II maailmasõda

Ado Vabbe ei näidanud nüüdki enam endist aktiivsust ülesse. Me leiame tema loomingus küll guašitehnikas teose “Tööliste miiting”, kuid see on signeeritud aastaga 1937. Stalinismi aegse tööinimese kujutamist leiame samuti: “Ajalehelugeja” ja “Kudujad”, kuid needki pärinevad aastast 1938.

Aastatel 1940-1941 valminud teoste hulk jääb napiks ja sisult isegi veel neutraalsemaks kui enne. Näiteks akvarell “Pargis” (1940) ja õlimaal “Suvemaastik” (1941). Neis on kunstniku jaoks tähtsad eelkõige puhtmaalilised probleemid, värvikooslus, pintslitehnika ja akvarelli, guaši ja pastelli kombineerimine. Mõned korrad esines ta ka näitustel. Maastike kõrval lõi ta ka väikeseid figuurigruppidega kompositsioone: “Kunstiõpilased” (1943), “Autoportree” (1942).

Loomingulise töö kõrvalt jätkas ta ka pedagoogilist tegevust, vahepeal isegi Tallinnas. Ott Kangilaski kirjeldab teda kui õpetajat: “Pea alati täis kõikvõimalikke ideid, mis mõnikord nagu paisu tagant välja murdusid. Siis aga sulgus ta enesesse, ligipääsmatu võõrale kõrvale ja pilgule.”

Pärast 1950. a. õppejõu kohalt väljaheitmist tulid Vabbel kõige raskemad ajad. Ado Vabbe oli öelnud: “Ärge visake kunagi leivakoorukesi ära! Koguge neid ja keetke… mitte sodiks, vaid nii… ja kui enam midagi süüa pole, siis jooge seda vett sealt pealt.” Seda lugedes võib arvata, et Vabbe sai nendel aastatel vahel ka nälga näha.

Vabbe töötas ka sel ajal, erinedes mõnedest teistest, kel oli sel ajal loominguline tühimik. Esmalt hakkab silma, et Vabbe temaatika on otsekui ajastuväline. Näiteks õlimaal “Natüürmort gloobuse ja seebimulliga” (1952). Sellel esineb sümboolse tähendusega alltekst: maakera ja tema kõrvalolev seebimull loob pildi, et maailm on tühine. Natüürmort kui žanr oli Stalini ajal vähe soositud. Esikohal pidi olema ikkagi inimene. Seepärast oligi Vabbe, kel inimese kujutamises rohkesti kogemusi oli, natüürmordi poole pöördumine väga tähendusrikas.

Siiski ei puudu Vabbe tööde hulgast ka mõned teosed, mis oleksid võinud oma temaatika poolest ajastule sobiva mõõdu välja anda: “Naine pesukorviga”, “Kaks meest mere kaldal”, “Piimamüüja” (kõik 1950-1953).

Õnnelik lõpp

1953. a., pärast Stalini surma, hakkas eesti kunst ja kunstnikkonna olukord aeglaselt ja tasapisi paranema. Nii hakkasid näitustel esinema näiteks Võerahansu, Vardi, Kongo, Adamson-Eric, kuid Vabbe seda ei teinud.

Vabbe asus 1956. a. uuesti Tartusse elama – nüüd juba pensionärina -, võiks arvata, et ta loobus kunstniku tööst. Kuid Tartu tõi kaasa uue innuka töötahte. 1956-1961 pärineb Vabbelt üle mitmekümne teose.

Sõjajärgses lääne-euroopa ja ameerika kunstis hakkas üha hoogsamalt levima uuesti abstraktne maal. Ka Vabbe võttis sellest eeskuju ja näitas taas huvi abstrakse maali vastu. Seda põhjustas ka Picasso reproduktsioonide nägemine. Järgnenud tehtud maalid jäid esialgu kunstniku ateljeeseinte vahele. Need olid väikesed etüüdilikud teosed, neil puuduvad nimed ja tööd on dateerimata.

Eesti kunsti üldpilti silmas pidades on väga tähendusrikas, et Vabbe alustas oma loomingulist teed abstraktse kunstiga ning tuli selle juurde elu lõpul veel kord tagasi. Ring oli täis saanud.

 

 

Kasutatud kirjandus:
1) Ado Vabbe. Tln. Kirjastus “Kunst”, 1993. a.
2) ENEKE. 4.köide lk.147
3) Eesti Entsüklopeedia 10. köide

http://www.tartmus.ee/gfx/arlekiin.jpg

http://www.tartmus.ee/files/images/suured/vabbe3.jpg