Johann Voldemar Jannsen

ja tema osa eesti kultuuriloos

 

 

 

Sissejuhatus

Johann Voldemar Jannsen, eesti rahvusliku liikumise tegelane ja ajakirjanik, on kõigile eestlastele tuntud ennekõike Eesti Vabariigi hümni sõnade autorina. Kuid Jannsen on siiski midagi enamat, kui lihtsalt mees, keda me vabariigi aastapäeval hümni lauldes meenutame. Ta on papa Jannsen, Postipapa...mees, kellele peavad tänulikud olema kõik meie ajakirjanikud, lauljad, luulehuvlised ja meie kalli isamaa patrioodid.

 

Lapsepõlv ja haridustee

Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail (mõningail allikail ka 4. mail) 1819. aastal Vana-Vändra vallas mõisa vesiveskis möldri pojana, “kui eesti rahva priius oli 40 päeva vana”. Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen, mille ta hiljem muutis. Papa Jannsen (Jannseni üks hüüdnimedest) oli põline vändralane, tema esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu inimpõlve möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena.

Oma jutukalt ja arukalt emalt pärandas ta elurõõmsa iseloomu, tugeva huumorimeele ja lopsakalt ladusa jutustamisande. Lapsepõlves viibis terane poiss tihti meeleldi Vana-Vändra veskitoas, kus kuulas huviga veskiliste naljatlusi ja jutuvestmist, õppides sel teel varakult tundma piltlikku rahvakeelt, omapäraseid kõnekäände, kohaliku rahva elu ja kombeid. Hiljem nimetas ta seda oma “suurkooliks”.

Poisike oli seitsmeaastane, kui ta isa suri. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue-Vändrasse Särghaua (kirjanik Ernst Särgava vanaisa) tallu. Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastasel valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Hea lauluhääl ja andekus olid nähtavasti selleks tõukejõuks, miks Vändra koguduse õpetaja ja tolleaegne rahvakirjanik Karl Körber hakkas hoolsa noormehe vastu huvi tundma, võttes ta endale kutsariks.

Jannsen oli innustunud edasiõppimise mõttest, aga et see muul teel võimalik ei olnud, siis pühendus ta vabal ajal oma leivaisa kogust laenatud raamatute lugemisele, oreli-ja klaverimängu harjutamisele ja saksa keele õppimisele. Seejuures sai ta ka Körberilt näpunäiteid ja juhatusi edasiõppimiseks. Suure hoolsuse ja andekusega õppides jõudis ta varsti muusikalises hariduses nii kaugele, et oli küps pidama köstriametit.

 

Esimene töökoht

1838. aastal, 19-aastase noormehena,  asuski Jannsen tööle Vändra köstrina, kellena täitis ka kooliõpetaja kohuseid. Ta oli noor ja püüdlik köster, keda ümbruskonnas tunti hea kõneleja ja suurepärase kantrina. Tal oli loomupärane anne rahvaga läbi käia, soov alamaid aidata ja õpetada- kõik ikka Issanda Jumala kiituseks, aga nii, et oma kaukasse ka midagi korjuks. Köstri- ja õpetajaameti kõrval hakkaski ta hiljem Körberi eeskujul  kirjanduslikult tegutsema, andes välja eestikeelset kirjavara, keskendudes esialgu vaimulikule kirjandusele. 1845. aastal  ilmumist alustanud "Sioni-Laulo-Kannel" oli rahva seas väga menukas ja õhutas teda kirjamehe tegevust jätkama. Nii sünnivad “Postipapa külajutud”, laulutekstide valik “Eesti laulik”ja “Eestimaa käib üle keige”, mis on tõlgitud Goethe ja Schilleri luuletused ja mugandatud väljendamaks rahvuslikke ideaale. Juba varakult tekkis papa Jannsenil Otto Wilhelm Masingu "Marahwa Näddala-lehe" mõjul soov oma rahva harimiseks ja edendamiseks ka ajalehte välja anda. 1845. esitas ta  vastava taotluse, kuid sai eitava vastuse: tagurlik Vene valitsus pidas ajalehe kaudu vähemusrahvaste silmaringi laiendamist endale kardetavaks. Saanud heatahtlikult Vändra mõisnikult von Ditmar`ilt laenuks 300 rubla, hakkas ta 1848. aastal  lehe asemel välja andma perioodiliselt ilmuvat aastaraamatut "Sannumetoja", millel aastatel 1848-60. ilmus kokku 7 osa. Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil muutsid "Sannumetoja" populaarseks ning tegid ta rahva seas laialt tuntuks. Isegi niivõrd tuntuks, et see hakkab häirima tema leivaisa ja prote┼żeerijat Karl Körberit. Nende vahel tekib rida arusaamatusi ja väiklasi tülisid, mistõttu Jannsen tunneb end ahistatuna. Ta vajab uut, avaramat tegevusvälja ja ta leiab selle Pärnus.

 

Pärnu-aastad

 

7. märtsil 1843. aastal oli J. V. Jannsen abiellunud oma õpilase, endise Vändra köstri vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24. detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen (pseud. Lydia Koidula. Koidula nime pakkus Lydiale kirjanikunimeks 1867. aastal Carl Robert Jakobson).

1850. aastal kolis aga perekond Jannsen, kus on juba neli last, Pärnusse. Jannsen asus tööle Pärnu- Ülejõele kooliõpetaja-juhatajana. Ta oli õpetaja, kes andis oma tunde eraldi saksa ja eesti keeles. Jannsen organiseeris üsna varsti kohaliku laulukoori, teda kutsuti surnuid matma ja lapsi ristima. “ Sääl rähkles isa Jannsen oma poolesaja õpilasega, pruunis öökuues ja pikavarrelise piibuga, jagades koolitarkuse vahele rohkesti ihunuhtlust ja joostes vahel jälle oma kirjanduslikkude ürituste juurde, jättes lapsed mõne vanema õpilase kari alla.” (Aino Undla).

 Järgnev periood Jannsenite elus oli aga väga raske- lapsi on kokku kuus, ema on raskesti haige ja majanduslik kitsikus suureneb. Seetõttu on pereisa sunnitud otsima lisasissetulekuid. 1856. aastal esitaski papa Jannsen tuttavate trükikojaomanike kaudu taas taotluse ajalehe väljaandmiseks, millele seekord anti positiivne vastus.

 

“Perno Postimees ehk Näddalileht”

5. juunil 1857. aastal Pärnus ilmuma hakanud ajalehega “Perno Postimees ehk Näddalileht” rajas J.V. Jannsen pideva eestikeelse ajakirjanduse. Tagasihoidlikult ja piiratud võimalustega alustanud ajaleht omandas Jannseni oskusliku tegevuse tulemusel paari aastaga ülemaalise populaarsuse, kuigi toimetus- ja ajalehetööd pidi Jannsen oma suure töökoorma tõttu peamiselt õhtuti ja öösiti tegema. Jannseni ajaleht oli ilma kindlama poliitilise jooneta, Vene valitsuse survel see ei tohtinudki kuuluda lehe eeskavasse. Ajaleht teenis eeskätt rohkem teadetelehe ja rahvast harivaid ülesandeid. Sellele vastavalt toodi lehes teateid ja sõnumeid kodu- ja välismaalt, anti näpunäiteid põllunduse, majanduse ja tervishoiu alal, õhutati rahvast haridus- ja kooliolusid parandama ning püüti rahvapärases vormis esitatud jutustuste kaudu äratada lugejais huvi kirjanduse vastu. “Perno Postimehes” hakati ka esimest korda meie rahva alahinnatud nimetuse “ma-rahvas” asemel tarvitama “Eesti” nime, millel oli ühendav mõju. Ajalehe  esimeses numbris pöördubki J. V. Jannsen mitte enam maarahva, vaid juba eesti rahva poole. "Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!" armastas Jannsen ikka ja jälle öelda.  Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele kaasa ka F.W. Borm. Nii muutuski “Pernu Postimees” ülimalt mõjukaks ja loetavaks ajaleheks, 1862. aastal oli lehel tervelt 2262 tellijat.

Jannsenist, endisest Vändra karjapoisist, sai nüüd just “Perno Postimehe” tõttu peaaegu ülemaalise kuulsuse ja mõjuga rahvamees ja esimene eesti avalik tegelane.

Samaaegselt “Perno Postimehega” ilmusid ka kirikuringkondade poolt toimetatud ajalehed- “Tallorahva postimees” ja “Missioni-Leht”, mis aga toimetajate kesise keeletundmise ja –kasutusega manitsevateks ja ajakaugeteks väljaanneteks kujunesid ning seetõttu ajalehtedega alles harjuma hakkavale eestlasele võõraks jäid.

 

Tartu-aastad

Ajalehe hea menu tõttu tuli Postipapa mõttele loobuda koolitööst ja pühenduda ainult ajakirjandusele. 1863. aastaks oligi väike Pärnu papa Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul "Perno Postimehe" toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusesse Tartusse, kus ta veel samal aastal asus välja andma ajalehte "Eesti Postimees ehk Näddalaleht".

 

"Eesti Postimees ehk Näddalaleht"

Uue lehe ülesanded olid laienenud: lisaks kõigele endisele tuli juurde juba ilmekam rahvuslik joon. Ümberrahvastumise vastu  kirjutas Jannsen: “Eesti mees! Jää igas riides ja iga nime all Eesti meheks, siis oled aus mees ka oma rahva ees.”

See väljaanne saavutas veelgi suurema populaarsuse kui “Perno Postimees”, muutudes peagi Eesti suurimaks päevaleheks, üle 2500 tellijaga. Lehe juures hakkas töötama ka Jannseni luuletajast tütar Lydia Koidula. Pikka aega ei palgatud mingit abijõudu ja kogu lehe juures tarvilik tehnilinegi töö tehti kodus. Põhiraskus oli Koidula kanda: “Ta pole olnud mitte üksi lehe toimetussekretär, mitte ainult lehe kirjandusliku osakonna toimetaja, vais ühtlasi selle raamatupidaja, korrektor, ekspiitor; jah, puudus ainult et ta ise oleks pidanud lehte ladumagi!” (A. Kallas) Hiljem tegid “Eesti Postimehele” kaastööd F.R. Kreutzwald, J. Adamson, J. Jürison, J. Hurt ja mitmed teised ärkamisaja nimekad tegelased.

19. sajandi teisel poolel hakkas levima teooria, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes "Eesti Postimees” kirjutaks ainult sakslastele meelepärast juttu. See väide leidis hiljem ka kinnitust: Rudolf Põldmäe leidis Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta "Eesti Postimehele".

 

Laulu- ja mänguselts “Vanemuine”

 

1865. aastal asutati Tartus Jannseni eestvedamisel ja juhtimisel laulu- ja mänguselts “Vanemuine”. Seltsi loomise paberitele kirjutasid alla 25 meest, peamiselt käsitöölised ja mõned intellektuaalid Tartust. Vastavalt seltsi esimesele statuudile oli laulumänguselts „Vanemuine“ meeskoor, kuigi aeg-ajalt kasutati esinemistel ka naiskoori, s.t. ajutiselt esineti segakoorina. 1873.aastast alates hakkas koor K. A. Hermanni juhatusel pidevalt tegutsema segakoorina. „Vanemuise“ seltsi koori asutamine pani aluse organiseeritud kooritegevusele Eestis.

Selleks, et tõsta üldist kultuuritaset, korraldas „Vanemuise“ laulu- ja mänguselts n.n. „kuuõhtuid“ seltsiliste silmaringi laiendamiseks ja rahvusluse rõhutamiseks. Nendel esinesid tolle aja kuulsad kirjamehed: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jakob Hurt jt. Carl Robert Jakobson pidas selles Tähe tänava seltsimajas ka oma kuulsad „Kolm isamaalist kõnet“.

“Vanemuise” seltsis etendatud näidendid kirjutasid algul papa Jannsen ja Koidula muidugi ise ning esimesiks näitlejaiks olid samuti Jannsenite perekonna liikmed. Nii oli Jannseni perekond ka teerajajaks eesti algavale teatrile.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Esimene eesti laulupidu

 

Seoses läheneva priiuse 50 aastapäevaga (50 aastat pärisorjuse kaotamisest Liivimaal)  hakkas "Vanemuise" selts taotlema luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. See luba ka veebruaris saadi ja pidu otsustati pidada juba juunis. Kogu organiseerimise tööd juhib papa Jannsen seltsi presidendina, abiks seltsi meesliikmed ja tema tütred, eesotsas Lydia Koidulaga. See periood kujuneb aga kõigile väga raskeks, sest lisaks tavalisele kurnavale lehetööle lisanduvad ka peoettevalmistused. Koidula on kirjutanud Kreutzwaldile: “…ma ei ole mitte seista saanud, ei puhatagi, ma olen nagu sulane adra taga või õiguse pärast nagu elajas adra ees selle aja tööd pidanud tegema: leivamure suretab kõik pehmemad mõtted peas peaaegu sootumaks ära. [---] Nüüd veel nooditrüki ja parandamise ja saatmisega nädalate kaupa jännata ja kõik need valmistamised peo vastu, mis aja ja jõu viimse piisani ära kurnavad.” Vaatamata Köleri ja Jakobsoni, kes laulupidu liialt saksalikuks peavad, vastuseisule, toimub aastal 1869. 18.-20. juunini Tartus Toomemäel J. V. Jannseni suurimaks ülemaaliseks rahvuslikuks ürituseks peetud esimene eesti üldlaulupidu, mis kujunes haaravaks rahvuslikuks meeleavalduseks, millel oli suur rahvustunnet äratav ja hulki ühendav mõju. Esimesel üldlaulupeol olid esinejateks ainult meeskoorid, segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusevastaseks. Dirigentideks olid nii Jannsen kui Saebelmann-Kunileid. Peeti isamaalisi kõnesid, esimest korda esines avalikkuse ees Jakob Hurt. Eesti koorilaule oli kavas veel vähe. Lauldi Kunileiu laule "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani" (sõnad Koidulalt) aga ka soomlase Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", millele Jannsen oli sõnad teinud. Viimasest kujunes ka meie  hilisem riigihümn. Kogunetud kõigist Eesti maanurgist ligi 15-tuhandeliseks laulvaks ja samu isamaalisi tundeid läbielavaks vaimustatud rahvamassiks, tunti end esimest korda ühise ja üksmeelse rahvusena. Seega õnnestus esimene üldlaulupidu hiilgavalt. Ka Koidula on vaimustuses, seda näitab kohe pärast pidu kirjutatud kiri Kreutzwaldile: “Papa, mida kadedad keeled ja suled ei sisistaks: see oli siiski eesti pidu!”.

Seltsi viiendal aastapäeval, 1870.aaastal esitati laulupeol peale koorilaulude veel ka Lydia Koidula poolt eestindatud näitemängu „Saaremaa onupoeg“. Sellest sündmusest loetakse teatri „Vanemuine“ sündi. Nagu näitab ka kommentaar ajalehes „Eesti Postimees“ nr.27, 8.07.1870.a, innustas I üldlaulupeo kordaminek „Vanemuise“ seltsi ikka edasi ja edasi laulupidusid korraldama, nüüd ka juba Tallinnas. Lisaks üldlaulupidudele peeti laulupidude vaheaastatel ka kohalikke laulupäevi.

Nii kujunes võimas laulupidude traditsioon, mis on tänaseni säilinud ja väga populaarne nii vanema- kui ka noorema põlvkonna hulgas. 

 

 

 

Eesti Põllumajandus Selts

1871. aastal asutati J. V. Jannseni juhtimisel Eesti Põllumeeste Selts, mis oli esimene omataoline Eestis.

Johann Voldemar Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg, ehk tema Tartus veedetud aastad. Perekond Jannseni kodu Tartus, Tiigi tänaval, oli tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks, kus lisaks Jakobsonile ja Hurdale võis kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.

 

Viimased eluaastad

Tartu-aastad olid hariastmeks Jannseni kui rahvamehe elus; sealtpeale, umbes 1870. aastast, tuli tal rahvajuhi kohalt taanduda. Vahepeal esilekerkinud uus ärkamisaegne sugupõlv iseteadliku C. R. Jakobsoniga eesotsas nõudis energilisemat võitlust oma rahva õiguste eest, kui seda suutis Jannsen oma apoliitilise ja rahuarnastava iseloomuga. Tekkis lõhe uue voolu juhi Jakobsoni ja alalhoidlikuma Jannseni vahel, kusjuures noor ja radikaalsem haritlaskond kaldus enamikus Jakobsoni poolele. Jannsen ja tema ajaleht tõrjuti varsti juhtivalt esikohalt tagasi. See mõjus Postipapale masendavalt. Viimast korda säras Jannseni kui avaliku tegelase täht tema organiseeritud II üldlaulupeol Tartus 1879. aastal.

Peagi murdus aga ta tervis: papa Jannsenit tabas 1. detsembril 1880. aastal halvatus, mistõttu ta täielikult kirjanduslikust ja ajakirjanduslikust tööst loobuma pidi, jäädes avalikust elust juba lõplikult eemale.
 Ja kuigi dr. Gustav Hirschi ravi tulemusel sai Jannsen kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Oma vanaduspäevad veetis Postipapa  väimehe Heinrich Rosenthali juures Tallinnas, viimased eluaastad aga Tartus. 1889. aastal tähistas Jannsen seal ka oma 70. sünnipäeva, mille puhul sai auaadresse ja tervitusi mitmetelt organisatsioonidelt.

Johann Voldemar Jannsen, eesti kultuuriloo üks tähtsamaid tegelasi, suri 13. juulil Tartus. Papa Jannsen maeti suure rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule.              

 

 

J.V.Jannseni mälestusmärk

 

Kirjanduslik looming

Oma kirjanduslikult tegevuselt on pietistlike vaadetega Jannsen väga lähedane õpetlik- sentimentaalsele ajajärgule. Tema ilukirjandusliku toodangu peamiseks eesmärgiks on rahvast valgustada, õpetada, kõlbeliselt harida.

 

Luuletused

Kirjandusliku tegevusega alustas Jannsen juba Vändras, avaldades 1845. aastal saksa keelest tõlgitud vaimulike laulude kogu “Sioni-Laulo-Kannel”, millele hiljem järgnes veel kaks annet. Samuti peamiselt saksa eeskujul või saksa keelest tõlkides kirjutas Jannsen ilmalike laulude kogu “Eesti laulik”. Leidnud mõne meeldiva viisi, sobitas ta sellele vastavad sõnad või tõlkis mõne luuletuse vabalt eesti keelde. Eesti koorilaulu algatajana avaldas Jannsen esimese eesti laulupeo puhul lauludekogu koos viisidega pealkirja all “Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddu-Laulud”, mis sisaldas vaimulikke ja ilmalikke laule.

Jannsenist sai oma tõlkelüürikaga saksa sentimentaalsete loodus-, isamaa- ja armastuslaulude ümberistutaja meie ärkamisaja lüürikasse, aga ühtlasi ka saksa rahvalike lauluviiside levitaja Eestis. Papa Jannseni loodud loodusluuletus on näiteks “Sa tuled, vaikne õhtu”, tuntuim ja õnnestunuim isamaalineluuletus aga “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.

 

Jutukirjandus

Jannseni jutukirjandus on tema jutustusande ja ladusa, rahvaliku väljendusviisi tõttu enam läbilööv ja silmapaistev kui lüürika. Kuid ka enamiku oma jutustustest on ta laenanud saksa kirjandusest. Näiteks saksa noorsoo- ja rahvakirjanikult W. O. Horn`ilt. Osa neist tõlkis ta sõna- sõnalt, osa aga muutis vabalt ümber mugandades meie oludega, asendades tegelasteja kohanimed eesti omadega. Seejuures lisas ta neile endale tüüpilist rahvaliku nalja ja huumorit.

Oma esimese õpetliku juturaamatu, perioodilise jutukogu “Sannumetoja”, millest ilmus 7 annet, väljaandmise mõttele tuli ta tutvudes Horn`i perioodilise rahvaraamatuga “Spinnstube”, millest ta võttis enamiku jutte. Lisaks sellele on ta avaldanud palju jutte ajlehe veergudel ja –lisades.

 

Ajaloolised jutud

Ajaloolised jutud on Jannsenil peaaegu sõna- sõnaliselt ilma omapoolsete lisandusteta tõlgitud  19. sajandi keskel Saksamaal moes olnud ajaloolise sisuga ajaviitekirjandusest. Selliste rahvapärases ja ladusas keeles jutustatud suurmeeste elulugude ( “Rootsi Raudpea”, “Hannibal”, “Julius Cäsar”, Priidik II elust”) ja ajaloosündmuste kujutamisega pakkus Jannsen rahvale algelisi teadmisi ajaloost, aga need olid ka kaugeks teerajajaks järelromantikute Bornhöe, Saali, Järve jt. Ajaloolistele juttudele. Neid lihtsaid tõlkeid loeti heameelega, sest tol ajal puudus meil täiesti ajalookirjandus.

 

Külajutud

Väärtuselt langeb pearõhk Jannseni jututoodangus külajuttudele, mis väärivad juba rohkem tähelepanu. Ka enamik neist on saksalaenulised. Ta külajuttudest on peetud parimaiks “Maatargad” ja “Uus variser ehk ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla”, milledes leidub kõige rohkem autorile tüüpilisi jooni.

 

Näidendid

Jannseni tegevus laulu- ja mänguseltsis “Vanemuine” tõstis esile uue nõude- eestikeelsete näidendite muretsemise algavale teatrile. Selle rahuldamiseks kirjutas ta ise kolm kergesisulist naljamängu: “Pärmi Jaagu unenägu” (1873), “Kihlvedu 5000 rubla pääle ehk miljonär vangis” (1880), “Tuhalabida valitsus”.

 

 

 

 

 

 

 

 

Väljavõtteid J. V. Jannseni päevikust.

 

 

“Ah, Jumal /.../, patt liigutab end vastupandamatu jõuga... /.../ Kui sageli, ah, kui sageli heidab ta mind enda alla! Nii ka täna jälle!”

“Liha ja veri koos kõige rämpsuga seal sees on minu üle kõvasti võimu saanud, kui mitte vahel lausa valitsenud!”

 “Ma tahaksin nii hea meelega rikas ja noobel olla, hästi elada ja häid päevi näha.”

 “Ühest küljest on nad tolvanid, teisest riiukuked”...

” ...kolm põhikoletist - lihahimu, uhkus ja ägedus istuvad veel nii tugevasti minu südames ja koos nendega veel terve hulk peletisi, laiskus, ihnsus, rahulolematus ja muud.”.

“Mu süda otsib endale kaaslast, aga keda tahaks, see pole veel küps; kes mind tahavad, ei mahu jälle mu südamesse.”

”Iga päevaga veendun üha enam ja enam, missugune armetu olevus mu naiseks on. Tema muude armastusväärsuste juurde kuulub nüüd ka veel armukadedus.

”Selle hanirumala isikuga on mu olukord üsna karm ning olen sageli rõhutud ja umbusklik.”

”Kui /.../ mõni jonnakas, torisev, jah, ma pean otse välja ütlema, riiakas naine pidevalt kõrva juures iriseb, siis ollakse sageli elust väsinud ja vahetataks see hea meelega haua vastu. Nii läheb mul praegu.”

”Eile õhtul /.../ olime meie kaks kristlikku abieluinimest nii hoos, et oma viletsat olukorda sõimeldes ja kärkides Issandale ette heita. Me süüdistasime teda kogu südamest rumaluses ja koguni kurjuses, kuna ta: a) meie abielu ei takistanud, b) meile nii palju lapsi (6) on andnud ja c) nii vähe, et "viisakalt" elada, sest näljas pole me ju kaugeltki olnud.”

 “Parajasti on jälle see juhus, et sahtlitest ei leia ainsatki penni, kuidas ka ei otsiks.”                                                                                                                             

“Kui ma oma südamesse vaatan, pean ma kohkuma.See on ussipesa, täis pahategusid, kõrkust, alatust, lihahimu,orjust, aga alandlikkus, armastus jne. seisavad väljas ja nutavad. Kuhu see mind lõpuks viib?”

“Mitte just silmipimestavalt ilus naine - aga mida peaksin tegema oma südamega? Kas saan käskida, kellele ta peaks sümpatiseerima ja kellele mitte?”

 

Jannseni dramaatilisest päevikust peegeldub eesti haritlase vaimne põhi. Kuid nendest väljalõigetest selgub ka, et meie rahvuslik suurmees polnudki nii tagasihoidlik ja alandlik hing, nagu teda alati on kujutatud, vaid omamoodi kaval manipuleerija.

(Malle Salupere järgi)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti Vabariigi hümn.

 

 

Muusika: F. Pacius

Sõnad: J. V. Jannsen

 

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial tääl,
see suure laia ilma pääl,
mis mull' nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand.
Sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani.
Mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest' õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

 

 

 

 

 

 

 

Kasutatud allikad ja kirjandus

 

 

1. Kirjandus:

 

Parlo, O., Aavik J., Mihkla K. Eesti kirjanduslugu gümnaasiumile I.Tallinn: Eesti Kirjastus, 1944

 

Erinevad autorid, Lydia Koidula. Tallinn: Poliitiline Kirjastus, 1947

 

Maanso V., Vardja K., Vardja M. Eesti kirjanduse klassikat. IV-VI klass. Tallinn: Koolibri, 2000

 

Aaver E., Laanekask H., Olesk S. Lydia Koidula 1843-1886. Tartu: Ilmamaa, 1994

 

2. Elektroonilised viited:

 

http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=75&ItemID=243

 

http://www.helsinki.fi/~jnuotio/mids/hymn.html

 

http://www.hot.ee/sober3/kultuur.html

 

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_voldemar.htm