PÄIKESEKARU

(Helarctos malayanus)

 

 

Lühitutvustus

Päikesekaru on karulaste sugukonna kõige väiksem esindaja. Ta armastab väga puuvilju ja mett. Päikesekaruks nimetatakse teda rinnal paikneva kollakasoranži laigu tõttu.

Malaisialased  nimetavad seda karu „biruangiks” või „boreangiks”. Magusalembuse tõttu kutsutakse teda ka „meekaruks”. Teised karuliigid on aktiivsed päevaajal, päikesekaru aga põõnab suurema osa päevast puu otsas.

Eluviis

Päikesekaru on loom, kes on suuteline kohastuma erinevate elutingimustega. Teda kohtab nii mägedes kui tasandikel troopilistel ja subtroopilistel aladel. Päikesekaru on suurepärane puude otsas ronija, ent meelsasti liigub ka maad mööda. Päikesekaru on peamiselt ööloom. Päeval ta põõnab või soojendab end päikese paistel, päikesevanne võttes. Karu valib sobiva puu, murrab kahe kuni seitsme meetri kõrgusel maapinna kohal kõrguvaid oksi ning teeb endale nendest pesakoha, kust ta saab ümbrust jälgida.

 

  

Päikesekaru käpad on karvadeta, mis kergendab puude otsas ronimist. Põhiliselt maad mööda liikuvate karude käpad on karvaga kaetud. Päikesekaru pikad, sirbikujuliselt kaardunud küünised on ronimise ajal suureks toeks.

Erinevalt paljudest teistest karudest ei maga päikesekaru talveund, mis on troopilises elukeskkonnas elamise tulemus.

Paljunemine

Päikesekarud on äärmiselt kartlikud, seetõttu on neid looduses keeruline vaadelda. On siiski teada, et nad on sigimisvõimelised aasta ringi. Oletatakse, et nad on monogaamsed, mis tähendab, et moodustavad paare kogu eluks. Emasloom sünnitab reeglina kaks poega. Vanaloomadega võrreldes on karupojad tillukesed, kaaluvad vaevu 300-340 grammi. Emakaru sünnitab pojad maapinnal, hoolikalt valitud ning hästi varjatud kohas.

Pojad jäävad üsna pikaks ajaks ema juurde ning õpivad temalt küttimis- ning toiduhankimisvõtteid.

Päikesekarusid tuntakse selle järgi, et nooruses on nad väga vallatud ning mängivad meelsasti. Kasvades muutuvad nad äärmiselt agressiivseteks ning võivad olla ohtlikud.

Toitumine

See karu kuulub tegelikult kiskjaliste hulka, ent tema menüü on ebaharilikult rikkalik ning liha ei mängi selles põhirolli.

Päikesekaru on tüüpiline kõigesööja. Ta ronib mööda puid, otsides mesilaste pesi. Teravate küünistega suurendab puuõõne ava ning liikuva ninaga nuhib mett ja putukate vastseid, mida ta seejärel pika ja kitsa keele abil sööb. Päikesekaru armastab ka puuvilju, mille järele ta kõrgesse puulatva ronib. Sööb ka termiite. Pistab käpad kuhilasse, seejärel aga limpsib putukaid keelega. Ainus „tõeline” liha, mida see karu sööb, on pisinärilised ja linnud.

Karu ja inimene

Oma argusele vaatamata loetakse päikesekaru Malaisias sõbralikuks olendiks ning sageli peetakse teda koduloomana.

 

 

Kunagi peeti päikesekarudele Malaisias massiliselt jahti, tänapäeval on nad mitmes selle riigi paigas kaitse all. Sellest hoolimata pole päikesekarude küttimine ja nendega kauplemine lõppenud. Palju päikesekarusid langeb metssigadele üles seatud püünistesse. Päikesekarude arvukus langeb samuti järjest kiirema vihmametsade maharaiumise tagajärjel.

Kunagi arvati, et päikesekarud vangistuses ei sigi, ent viimasel ajal on mitmetes loomaaedades tulnud ilmale päikesekaru poegi.

PÕHIANDMED

Suurus

Pikkus: 1,1-1,4 m, väga lühikese sabaga.

Turja kõrgus: 70 cm.

Kaal: 27-65 kg, emasloom on isasest väiksem.

Paljunemine

Suguküpsus: Emastel umbes 3. eluaastas, ent enamasti sigivad alles 6-eluaastaselt; isastel 4. eluaastal.

Innaaeg: Aastaringselt.

Tiinuse kestus: 96 päeva.

Poegade arv: Harilikult 2.

Eluviis

Harjumuspärane eluviis: Erak, pojad jäävad ema juurde 1-2 aastaks.

Toitumine: Puuviljad, marjad, mesi, putukad, pisiimetajad, linnud.

Eluea pikkus: Teadmata, ent arvatakse, et 20-30 aastat.

Lähisuguluses olevad liigid

Karulaste sugukonda kuulub 7 liiki.

Esinemine

Birma, Vietnami, Tai, Malaisia, Indoneesia, Sumatra ja Kalimantani troopilistes metsades. Tema põhjapoolne populatsioon võib ulatuda Hiina lõunaosani.

 

 

Kaitse

Täpsed andmed vabaduses elavate populatsioonide kohta puuduvad. Keskkonna hävimine on põhjustanud päikesekaru arvukuse märkimisväärse languse. Tänapäeval on ta mitmetel aladel kaitse all ning teda kütitakse samuti vähem.

PÄIKESEKARU ISELOOMULIKUD OMADUSED

Karvastik: Hästi lühike ja läikiv, tume- või mustjaspruuni värvusega. Rinnal on hobuserauakujuline kollakasoranž laik. Mõningatel isenditel see puudub.

Küünised: Pikad ja teravad, sirbikujuliselt kõverdunud. Karu kraabib nendega puukoort, et selle alt putukate vastseid ja mesilaste pesi otsida.

Keel: Kui päikesekaru küünistega puukoort rebib, limpsib ta selle alt oma pika ja kitsa keelega toitu.

 

 

 

Kasutatud kirjandus:

 

1. „Loomariigis”, imetajad, kaart nr 140.

2. „laste entsüklopeedia”, lk 101.

3. http://www.hot.ee/octovialoomad/Loomad,%20Karud.html

4. http://uus.miksike.ee/documents/main/referaadid/annika.htm

5. http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0001/karu.html

 

Piltide allikad:

 

1. http://www.americanbear.org/Malayan_sun_bear.jpg

2. http://www.kidsnet.at/Sachunterricht/tiere/helarctos_malayanus1.jpg

3. http://www.pueblozoo.org/archives/feb99/images/sun_bear.jpg

4. http://www.zoo.org/spotlight/images/sbear.jpg