PESUKARU

(Procyon lotor)

 

 

Lühitutvustus

Pesukaru on kiskjaline, kes on elama asunud kõikidesse Põhja-Ameerika keskkonnatüüpidesse - alates laiuvatest metsadest ja mererannikust kuni külade ja linnadeni. Teda on musta „maski” ja vöödilise saba järgi lihtne ära tunda.

Pesukaru on kaval ja osav, erakliku eluviisiga loom. Nüüdisaja pesukaru meenutavad kiskjaliste liigid tekkisid juba 25 miljonit aastat tagasi. Oma ellujäämissuutlikkuse võlgneb pesukaru peamiselt oskustele kohastuda erinevate elutingimuste ja toiduliikidega.

Harjumused

Pesukarud elavad harilikult eraklikku elu. Aktiivsemad on nad öösiti. Olles üsna äkilise loomuga, läheb pereliikmete vahel sageli tormilisteks kokkupõrgeteks. Kahe perekonna kohtumine lõpeb peaaegu alati võitlusega - kriimustamise ja hammustamisega.

Külades ja linnades leiavad pesukarud endale eluaseme harilikult mahajäetud kuurides, tühjades garaažides, aiamajakestes, vahel ka elumajade keldrites. Tundub, et inimeste juuresolek pesukarusid ei heiduta, kuna rahumeeli hiilivad nad kämpingutesse, hotellidesse ja majadesse.

 

 

 

Ameerika Ühendriikide lõunapiirkondades on pesukarud aastaringselt aktiivsed. Põhjapoolsetel aladel pargivad nad sügiseti kõhud kõvasti täis ning magavad maha suurema osa talvest.

Paljunemine

Isased pesukarud on polügaamsed ehk paarituvad mitme emasega järgemööda, emased samal ajal ühtivad vaid ühe isasega. Innaaeg langeb pesukarudel harilikult talvekuudele, ent mõnikord võib see kesta kuni juunikuuni. Pojad sünnivad üheksa nädalat pärast viljastamist.

Emasloom toob nad ilmale puuõõnsuses või lehtedega vooderdatud puujuurte aluses pesas.

Pojad on esimesed kolm nädalat pimedad ja abitud. Nad kasvavad kiiresti ning ema jätab nad maha juba kaheksandal elunädalal.

Emasloom hoolitseb poegade eest üksinda ning mõne nädala möödudes on tal palju tööd poegade kasvatamisega. Ta peab neid õpetama jahti pidama, karva puhastama ning hädaohtu ära tundma.

Kohtumine kiskjate - ilvese või puumaga on pesukarupoegadele äärmiselt ohtlik.

Ema on koos poegadega pidevalt valvel ning kaitseb neid rünnakute eest suure pühendumusega. Kui pojad on ohus, saadab ema nad viivitamatult puu otsa.

Mõningad pesukarude perekonnad lähevad lahku juba sügisel, ent suurem osa poegi veedab oma esimese talve koos emaga.

Toitumine

 

 

Pesukarud suunduvad sageli toiduotsingutele vee äärde. Nad püüavad kalu, magevee vähilaadseid, konni ning veekilpkonni. Neile maitsevad ka sohu kaevatud kilpkonnamunad. Rannikuäärsetelt märgaladelt otsivad nad uruhiiri, mügrisid ja ondatraid. Toitu hangivad ka metsast. Maapinnalt võib leida arvukalt putukaid ja nende vastseid, vihmausse ning munade või linnupoegadega linnupesi. Puudelt leiavad pesukarud pähkleid, marju ja puuvilju ning linnupesi. Mõnedes piirkondades peetakse neid kahjuriteks, kuna nad röövivad kanalaid ning teevad tühjaks jahilindude pesad. Tuntavat kahju võivad nad põhjustada ka maisi- ja muudel põldudel. Linnades otsivad pesukarud toitu prügilatest, sageli prügikaste pahupidi pöörates.

Pesukarud on võimelised kasutama oma käppi sama osavalt nagu ahvidki. Käppadega haaravad nad toitu ning topivad endale suhu.

Pesukaru ja inimene

Pesukaru nahk on üks kallimalt hinnatud metsloomanahku Põhja-Ameerikas. Seetõttu peetakse pesukarudele massiliselt jahti ning seatakse üles püüniseid. Veel 19. sajandil oli pesukaru nahk Ameerikas maksevahendiks. Vaatamata sellele pole küttimine põhjustanud pesukarude arvukuse olulist langust. Karusnaha saamiseks on hakatud pesukarusid mõnedes Euroopa riikides ja Venemaal farmides kasvatama. Nii tekkisid mitmel pool üsna suured farmidest põgenenud ja metsistunud pesukarude populatsioonid, mitmel pool peetakse neid kahjuriteks.

Ka tead, et…

PÕHIANDMED

Suurus

Keha pikkus: 41-60 cm.

Saba pikkus: 20-40 cm.

Kaal: 5-8 kg.

 

 

 

Paljunemine

 

Suguküpsus: Isasloom 2. eluaastal, emasloom 1. eluaastal.

Innaaeg: Harilikult talvel, ent vahel kuni juunikuuni.

Tiinuse kestus: 60-73 päeva.

Poegade arv: 1-7, harilikult 3-4.

Eluviis

Harjumuspärane eluviis: Harilikult erak.

Toitumine: Kõigesööja, ent eelistab puuvilju, pähkleid, putukaid, roomajaid, toidujäätmeid, vilja.

Eluea pikkus: Vabas looduses üle 10 aasta, vangistuses kauem.

Lähisuguluses olevad liigid

Lähisuguluses ninakaru ja kinkažuga. Eristatakse 6-7 liiki pesukarusid: näiteks krabi-pesukaru (Procyon cancrivorus).

Esinemine

Suuremal osal USA territooriumist, välja arvatud Utah ja Nevada osariigid ning osa Kaljumäestikust. Esineb ka mõningatel Kanada aladel. Euroopasse on tekkinud mõned loomafarmidest põgenenud ning seejärel metsistunud pesukarude populatsioonid.

Kaitse

Pesukaru on kaitse all reservaatides ja rahvusparkides, ent tema arvukuse langust pole märgata. Mõnedes põllumajanduspiirkondades peetakse teda kahjuriks.

 

 

Kasutatud kirjandus:

 

  1. „Loomariigis”, imetajad, kaart nr 60.
  2. „Illustreeritud laste entsüklopeedia”, lk 221.
  3. „Laste looduse entsüklopeedia”, lk 65, 101.
  4. „”loomade elu”, lk 6.

Piltide allikad:

  1. http://www.entm.purdue.edu/wildlife/jracc.jpg
  2. http://bss.sfsu.edu/holzman/courses/Fall00Projects/raccoonfig1.jpg
  3. http://www.floridanature.org/photos/Procyon_lotor_1a_&_Lycium_carolinianum,_St._Marks_NWR,_20041125.jpg
  4. http://www.clemson.edu/cef/bat%20and%20mammal%20%20images/raccoon.jpg