Väljasurnud roomajad

 

 

Roomajate põlvnemine. Umbes 300 miljonit aastat tagasi olid kõik kahepaiksete jaoks kõlblikud maismaa-osad nende poolt piisavalt asustatud. Jäid veel teised, kuivemad alad. Neid said endale elupaigaks võtta ainult kahepaiksete järglased - roomajad. Kuid vee-elulise vastse kaotamiseks, kuiva naha saamiseks, kopsude  keerukamaks muutumiseks ja organismi teisteks ümberehitusteks läks vaja umbes 70 miljonit aastat. Roomajad tekkisid umbes 250 miljonit aastat tagasi.

Maismaa kuivad osad, kuhu asusid elama roomajad, olid laialdased ja mitmekesised. Kohastumise käigus arenesid roomajatel mitmesugused omadused. Hiljem asustasid roomajad vee ja tekkisid ka lendavad sisalikud.

Roomajate õitseng kaasnes ürgkahepaiksete väljasuremisega. Algas roomajate valitsemisaeg, mis kestis 170-180 miljonit aastat.

Maismaa-roomajad. Väljakaevamistel on vahel leitud hiiglasuuri loomaluid. On selgunud, et paljud neist kuuluvad roomajatele dinosaurustele, mis tõlkes tähendab "kohutavad sisalikud". Mõned dinosaurused kaalusid 40-50 tonni ja olid kuni 26 meetrit pikad. Need hiiglased toitusid taimedest, kuid osa dinosaurusi muutus ka röövloomadeks. Seoses sellega ilmusid teistel jälle jätked, ogad, sarved ja teised kaitsekohastumised. Kuid oli ka väikseid, kassisuurusi dinosaurusi.

Arvukas rühm roomajaid sai nimetuse loomahambused, sest nendel jagunesid hambad lõike-, silma- ja purihammasteks. Erinevalt nüüdisaegsetest roomajatest olid loomahambustel jalad suunatud mitte külgedele, vaid asetsesid kere all. Hiljem tekkisid loomahambustest imetajad.

Vee-elulised roomajad. Toidu (kalade ja peajalgsete) jälitamisel läks osa roomajaid üle elule vees. Pikapeale muutus nende välisehitus, eriti jäsemed, millest tekkisid loivad. Keha hakkas kujult meenutama kala. Seepärast anti neile nimetus ihtüosaurused, mis tähendab "kalasisalikud". Need olid avamere püsivad asukad. Vaatamata tagasiasumisele vette ei tekkinud neil vee-eluviisiga vastseid ega lõpuseid. See on tõend selle kohta, et täielikult kaotatud tunnus ei saa enam taastuda loomade hilisemas ajaloolises arengus. Ihtüosaurused sünnitasid elusaid poegi.

Lendavad roomajad. Lendsisalikel oli eesjäseme pikenenud varba ja kere vahel nahakurd ehk lennus. Nad olid erinevate mõõtmetega: alates varblase suurusest ja lõpetades gigantidega, kelle tiibade siruulatus oli 10 meetrit. Algul need sisalikud lendasid halvasti, nad viskusid alla kaldakaljudelt, liuglesid õhus, sukeldusid kalade järele ja pärast ronisid vaevaliselt tagasi üles kaljudele oma jäsemete vabade varvaste abil.

Hiljem lendsisalike saba muutus lühemaks ja kadusid ka hambad. Lend muutus jõulisemaks. Nende nahkjalt lennuselt on õnnestunud leida midagi karvadetaolist. Ei ole võimatu, et oma arengu lõpul muutusid lendsisalikud püsisoojasteks.

Roomajate väljasuremine. Eksisteeris Ka väga palju teisi kujult, suuruselt ja eluviisilt imelikke roomajaid. Liikide hulgalt oli neid kokku palju enam kui kõiki nüüdisaegseid maismaa-selgroogseid. Enamik roomajaid suri välja, kuid need, kes säilisid, moodustavad tühise osa üldse roomajatest. Roomajate massiline väljasuremine oli umbes 70-80 miljonit aastat tagasi. Mis oli nende väljasuremise põhjus? Asi ei ole ainult kliima jahenemises. Kliima jahenemine ei olegi iseenesest nii kohutav loomadele, kel on võimalus langeda taliuinakusse. Tuleb märkida, et roomajate väljasuremine langeb ajaliselt kokku lindude ja imetajate õitsenguga. Nähtavasti ürgsete roomajate väljasuremises mängis peamist osa konkurents maakerale ilmuvate täiuslikumate maismaa-selgroogsetega.

On piisav näiteks võrrelda lendsisaliku lennust linnu tiivaga. Lennuse juhusliku rebenemise tagajärjel sisalik hukkus. Mõne sule kaotamine ei tee aga lindu lennuvõimetuks. Lindude ja imetajate püsisoojasus tagas neile suure sõltumatuse temperatuuri kõikumistest.

 

 

 

Kasutatud kirjandus:

 

1)”Väljasurnud loomad”

2)”Seltsid, klassid, hõimkond”