NATÜÜRMORT EHK VAIKELU

 

Sõna natüürmort on pärit prantsuse keelest, kus see algselt tähendas surnud loodust. Vaikelu on maalikunstižanr, mis lihtsalt öeldes kujutab endast elutute asjade joonistamist/visandamist paberile.

Natüürmorti tunti juba Pompejis ning oli levinud ka Kreeekas (u. VI saj. pKr.). Iseseisvaks žanriks sai natüürmort 17. sajandil Hollandis. Seal hakkaski kunstnik A. Houbraken teda kutsuma vaikeluks (hollandi keeles "stillen"). Vaikelu eeliseks oli see, et asju sai valida ja paigutada oma suva järgi, peamisteks objektideks olid puuviljad, toidunõud jms. Need sobisid hästi rikaste inimeste söögitubadesse ning natüürmorti saatis edu. Natüürmordi ajalukku tõi pöörde hollandlane Cezanne, kes lõi omamoodi uue standardi, kujutades esemeid täiesti algsel viisil - ta n.ö. alustas nullist, aktsepteerimata ühtegi teist maali, peale enda omade. Algul mõisteti ta selle eest hukka, mõnitati, kutsuti oskamatuks soperdajaks…

 

Natüürmordi kiire, ülevaatlik töö käik:

 

1) Valitakse esemed ning paigutatakse nad oma suva järgi.

2) Tehakse kiired visandid paberile, määratakse paberil paigutus.

3) Joonistatakse piirjooned tugevamalt üle.

4) Õrnalt värvitakse värvidega või pliiatsitega (värvi kasutamisel kantakse esimene kiht värvi)

5) Varjutatakse ning värvitakse tumedamad kohad üle.

6) Lisatakse peenemad detailid.

 

 

Kasutatud kirjandus:
"Maali ja joonista", Koolibri 1998
E.H. Gombrich "Kunstilugu" Avita 1997
EE nr 6