SEITSMEVENNAPÄEVA PIKNE (järg)

     "Mis ta ometi mõtleb?" ütles tädi Miili mureliku näoga.
Kikitasin kõrvu. Keda ta noomib?
"Kõrvetab ja kõrvetab! Ei ole otsa ega äärt, " lisas tädi Miina.
"Küll ta varsti muudab," läks tädi Miili rõõmsamaks. "Täna hommikul limpsis Ants aia ääres rohtu."
Ka ema elavnes: "Jah. Meie Rotu näris ka kaevu ääres rohuliblesid."
    Lipsasin karjale järele. Ainult ilmast rääkisid! Ja kassidest, sest Ants ei ole mitte tädide laps, vaid kass. Tädide  laps oli hoopis Aleks, ja polegi pärispoeg, vaid kasupoeg. Meile Aleks meeldib väga, kuigi ta on juba suur mees. Ta kannab alati valget kampsunit ja räägib alatasa riimides. Meid kohates ütleb ta ikka:     "Tere päevast, Enda!
          Tervita ka venda!"
või jälle niimoodi:
         "Kuidas käsi käib sul , Juku?
           Karjas käies ära tuku!"
    Meile teeb see kangesti nalja. Temale endale ka. Naerame kõik.
    Sain Enda sihi peal kätte. Metsas oli vaikne ja palav nagu kasvuhoones. Ei tähendanud midagi, et kassid sõid heina -- ilm püsis ühtesoodu kuiv ja kuum.
    Lehmad olid täna isemoodi. Nilpsasid loiult rohtu, kogunesid siis kokku ja hakkasid mäletsema. Meie istusime muretult tohtkuivale samblale.
    "Mitu puud on mets?" küsis Enda.
    "Ei tea,"vastasin pikemalt mõtlemata.
    "Kas üks puu on mets?" küsis Enda uuesti.
    "Ei ole!"
    "Kas kaks puud on mets?"
    "Ei ole!"
    Kümme puud?"
    "Ei!"
    "Aga kas sada puud on mets?"
    "On küll!" vastasin kindlalt.
    "Aga viiskümmend puud?"
    "Viiskümmend puud ei ole!"
    "Kas seitsekümmend puud on mets?" tuli kohe järgmine küsimus.
    "On!"
    "Kuuskümmend?"
    "Kuuskümmend vist ei ole."
    "Aga kuuskümmend viis?"
      "Vist mitte!"
    "Aga kuuskümmend kuus?" Ja minu kõhklemist märgates küsis Enda kiiresti ja võidurõõmsalt. "Kuuskümmend viis ja pool? Kas kuuskümmend viis ja pool puud on mets?"
    Võib-olla oleksimegi kuuekümne viie ja poole puu peale kokku leppinud, kuid vaidlus jäi pooleli. Järsk tuulepuhang raputas kuuskede latvu. Näis, nagu oleks metsasügavuses raske ohkega ärganud hiiglane. Lehmad tõstsid rahutult pead.
    "Kii-uh! Kii-uh!" kisendas vihmakass laiade tiivalöökidega üle metsa lennates. Vaatasime üles. Ähvardavalt kihutas taevalael must, valge servaga pilv. Ei, mitte tuul ei painutanud puude latvu, vaid pilv otsekui oleks neid teel riivanud ja looka vajutanud. 
    "Ajame karja koju, " ütles Enda kõhklevalt taevast uurides.
    "Ei! Enam ei jõua. Enne saame märjaks. Jääme siia kuuse alla vihmavarju!"

Leia tekstist sünonüümid järgmistele sõnadele!

lakkus, tihti, liigkuiv, sakutama, närviline, sööstis, ebakindlalt, kõneleb, äkiline, karjub, silmates.