SEITSMEVENNAPÄEVA PIKNE (järg)

    Jäimegi. Esimesed piisad ei teinud meile midagi. Tihedad oksad katsid meid nagu roheline sirm. Siis aga hakkas puu läbi tilkuma. Tsilk, tsilk, tsilk! -- kukkusid jämedad piisad otse krae vahele. Külm oli ja ebameeldiv. Ma ei suutnud seda välja kannatada ja hüppasin puu alt välja. Ühe hetkega kleepus särk nagu kompvekipaber ihu külge. Just nagu toobrist kallati vett kaela.
    "Kui seitsmevennapäeval sajab, " lõdises Enda kuuse all, "siis sajab vihma seitse päeva järjest."
    "Ja kui siis ka ei jää järele?" küsisin kahtlevalt , meeles veel äsjane metsa mõistatamise lugu.
    "Siis sajab seitse nädalat järjest, " ütles Enda.
    "ja kui siis ka ei jää järele?" küsisin kiiresti, tundes juba ette kahjurõõmu vastusest.
    "Siis sajab seitse kuud järjest; " vastas Enda, nagu olin oodanudki.
    Pahvatasin naerma."Kui siis ka sadu üle ei jää, sajab seitse aastat järjest!"
    Samal hetkel kärgatas pikne. Hele sähvatus pimestas silmi. Enda kukkus ehmatusest istukile, mina taganesin vastu puud. Mets kordas tumeda kajana kõuekõminat. Sihi kõrval seisvalt kuuselt lükati koor nagu hiigelkäega maha. Pragisedes jooksid pikad praod tipust kuni juurteni. Ladvast hüppas otsekui säraküünlast välja hele leek, mis aga kohe tihedas sajus kustus.
    "Koju! Lähme koju!" ütles Enda nutuselt.
    "Lähme!" vastasin ja püüdsin asjatult nutuvärinaid tagasi hoida. Hambad plagisesid nagu palavikus.
    "Aga kuspool on kodu?" nuuksus Enda.
Justkui oleks kõu käsku oodanud, hakkas vihma alles  nüüd õieti kallama. Meie ümber tõmmati nagu tihe loor. Puud, põõsad -- kõik kadusid sellesse.

    Siis kostis lehma ammumist. Ähmaste varjudena läks kari meist mööda, vana Veega
kõige ees.  Kõvasti teineteise käest kinni hoides ruttasime neile järele. Jõudsime metsaservale.

    Kohisedes avanes meie ees lai vihmaväli. Paistis ainult Alttoa aed, muud midagi polnud näha.
    "Ära jookse!" lõdises Enda. "Piksega ei tohi joosta!"
    "Ei jookse!" lõdisesin vastu, aga jalad seadsid end vägisi jooksuks.
    Suuremetsa juures tulid meile Hilla ja Virve vastu. Vihmamantlid üle pea, ujusid nad vihmast välja nagu tondid. Ronisime vihmamantlite alla ja kohe oli julgem olla.
    Kodus pugesime sängi ja pistsime pead padja alla.
    Vahetpidamata valgustasid välgusähvatused poolhämarat tuba. Nägime neid sähvatusi ka siis, ku silmad kõvasti- kõvasti kinni pigistasime.
    "Ega välk mitu korda sisse löö!" ütlesin rohkem enda kui Enda julgustamiseks.
    "Ei löö jah!" kostis Enda padjast. "Täna ta juba lõi sellesse suurde puusse."
    Pärast seda oli julgem olla. Vihmavaling väsis. Ainult üksikud jämedad piisad trummeldasid veel vastu aknaklaasi. Mõtlesime juba sängist välja tulla, kui viimane kõuekärgatus pani aknaruudud põrisema. Pistsime pead uuesti padja alla. Õuest kostis ärevat kõnekõminat. Jäime kuulatama. Samal hetkel hakkas lööma tulekahjukell, heledalt ja ärevalt.
    Jooksime õue. Vihm oli täiesti lakanud. Isa, ema ja  Karin vaatasid alevi poole. Tihedalt tõusid õhku suured suitsupilved.
    "Põleb!" ütles Karin
    "Pikne lõi sisse! Vist Peedul või Mällol!" vastas isa ja läks hobust ette rakendama. Meie aga jooksime tuppa ja otsisime üles kõige pimedama nurga.
 ..........................................................................................................
           
 Lisa kõigile helilise häälikuga algavale sõnale liide -gi või -ki