KODU JESSIELE  
                                                                    Christine Pullein - Thompson
 
    "Ojas on mingi kott. Eile seda seal polnud, " ütles Matt.
    "Ah, rämps. Alati visatakse rämpsu maha, " lausus Anne. " Niisugused inimesed tuleks vastutusele võtta, aga seda ei tee keegi. Niisugune käitumine ajab ema marru. Hiljuti hüppas ta autost välja ja karjus ühe peale, kes autoaknast kommipabereid välja viskas."
    "Vaata, sellele on kivi peale pandud!" hüüatas Matt, kummardudes oja kohale, kus vesi oli nii selge, et võis oma peegelpilti näha.
    "Ole ettevaatlik! Äkki on see pomm või midagi seesugust. Kas see tiksub?"
    "Pomm ojas?" Matt tiris juba kotti välja. Noh, anna mulle oma nuga, " palus ta, sest Anne kandis kaasas alati väikest kümnepennist taskunuga ja nöörijuppi. Neid läks tihti vaja ja tänanegi päev polnud mingi erand.
    Matt tundis, kuidas ta süda kloppis. "Need on kassipojad. Inimesed püüavad kassipoegadest alati niimoodi lahti saada -- uputades. See on kohutavalt julm.  Selline käitumine on vastutustundetu, " rääkis Anne taskunuga kinni pannes.
Matt pistis käe kotti, tõmbas kutsika välja ja võttis ta hellalt pihku. "Ta hingab veel!" hüüatas poiss.
    Anne tõmbas sviitri üle pea ja andis selle Matt`ile. "Mässi ta sinna sisse. Ruttu!" ütles ta, "hoia teda pea alaspidi, et vesi välja voolaks. Kähku, muidu ta lämbub!" Vesi valguski kutsika ninast välja. Nad pistsid ta sviitrisse ja panid  kodu poole jooksu.
    Anne hüüdis jooksu pealt: "Kuidas keegi võis niiviisi teha? Kuidas ta ometi võis? Ta tuleks vastutusele võtta." Matt mõtles, et see on just Anne`ile iseloomulik -- alati kedagi vastutusele võtta. Tema enda jaoks oli hetkel kõige tähtsam, et kutsikas ellu jääks. Miski muu ei lugenud.  Polnud  tema asi, kes oli kutsika ojja uppuma jätnud. Praegu oli kutsikas tema oma, sest tema ta leidis. Saatus oli loomakese talle saatnud ja mitte keegi ei saa teda ära võtta, ei praegu ega kunagi hiljem.
    Kuid Matt ei teadnud midagi teda ja Jessiet ootavatest uskumatutest seiklustest. Ja hädaoht oli  sealsamas ligidal...
   


Millist uppuja päästmiseks vajalikku võtet tundis Anne?

......................................................................................................................................

......................................................................................................................................

 

    Eesti rahval on tore vanasõna: "Käbi ei kuku kännust kaugele".

Igal vanasõnal on oma otsene ja piltlik tähendus.

Otsene: kuusekäbid kukuvad puu alla tüve lähedale

Piltlik: lapsed on oma vanemate moodi,

    Leia tekstist laused, mille järgi võid otsustada, et Anne sarnanes iseloomult oma emaga.
Jooni need tekstis alla!