Elupäästjad
K. Adra järgi

                                 
    Oli südasuvehommik. Tõotas tulla palav päev. Õhk oli leebe ja täis ristikheinalõhna. Olime Volliga õe pool Allikul.
        Volli oli kange kalamees. Kutsus mind ühes Kääpale ahvenaid püüdma. Kääpa oli väike jõgi.  Jooksis kiira- käära heinamaadest ja padrikutest metsa poole. Jõge peeti ohtlikuks ja salakavalaks, sest ta varjas endas sügavaid auke ja allikaid. Alles paar aastat tagasi uppusid Kääpa silla lähedasse auku suur tüdruk ja üks Tartu poiss, kes jalgrattaga linnast tulles oli sinna suplema läinud.
        Muistendi järgi on teada, et Kalevipoeg Kääpasse oma jalad kaotanud. Jõe põhjas olnud terav mõõk. Lõiganud vägilase jalad siuhti alt ära. Sellesse ohtlikku jõkke me nüüd vennaga õngitsema läksimegi.
        Peatusime Kääpa sillal. Mõlemal pool silda oli jõgi sügav ja mudane. Kalda ääres kasvasid kalmused ja hundinuiad. Mõnes käärus õitsesid valged vesiroosid ja kollased vesikupud. Püüdsime ülevalpool silda.Volli sai lühikese ajaga kaks kenakest ahvenat kätte. Tee mis tahad, aga mul ei hakanud kala õnge otsa. Vend pilama:
        " Ega kala rumal ole. Ei ta igamehe õnge otsa hakka!"
            Mina ei lausunud midagi. Panin uue ussi hakkama. Kombekohaselt sülitasin sellele peale ja viskasin õnge uuesti vette.
        Samas nägime, et Alliku poolt tuleb poistekamp naeru ja huigetega. Meid nähes pöörasid nad teisele poole silda. Peatusid, koorisid riidest lahti ja suplema. Sulistasid ja möllasid vees mis hirmus. Õpetasid üksteisele vigurujumist. Üks poisivolask hüppas teiste kiituste saatel sillalt vette. Teine hõikas suure häälega:
        "Poisid, kas tahate näha, kuidas vana naine ujub? Ma näitan." Lasi veepinnale selili ja hakkas tormakalt käsi ja jalgu pilduma, nii et vesi lendas. Teised poisid naersid ja kiitsid Talimaa vempe. Korraga kostis sumbunud appihüüd ja kõik jäi vaikseks. Kahtlaselt vaikseks.
        " Lähme vaatama!" ütlesin ma vennale. Volli aga vastas:
        " Ei upu seal kedagi, poisid teevad halba nalja!"
        Mina jooksin siiski vaatama. Mis ma nägin -- kolm-neli poissi ujusid kiiresti kaldale ja üks ütles:
        "Sinna kalmuste juurde ta vee alla vajus."
        Vaatasin sinna ja nägin, et pinnale kerkisid mõned mullid. Tormasin jõkke poissi päästma. Sügav augukoht. Vesi üle pea. Põhi mudane. Leidsin poisi. Ta haaras kui tangidega mu sääre kaenlasse ja tiris mudasesse põhja. Püüdsin poisist vabaneda.... Ei saanud...
        Nüüd arenes kõik üpris kiiresti. Vend jõudis meile appi. Mina haarasin tema ümbert kinni ja kiskusin teda ka vee alla. Samal ajal tuli  Saare  poolt setu Zirnask koos Samueliga. Zirnask nägi, mis oli juhtunud. Rabas kiiresti hobuse valjaste küljest ohjad ja tõttasi meile appi. Viskas ohjad vette. Volli sai ohjaotsa pihku ja nüüd tirisid kaks meest kolme meest Kääpast välja.
        Poiss oli hea lonksu vett alla tõmmanud. Panime Talimaa kõhuli kaldale ja pigistasime tal kopsust vee välja. Tegime kunstlikku hingamist, nii nagu mõistsime. Poiss toibus ja puristas.
Ellu jäi...
        Kui mul võimalik oleks, ma paneksin Zirnaskile ja Samuelile uppujate päästmise eest medali rinda. Nendeta oleksime võinud Kääpa jões külma haua leida.