SÜNONÜÜM-
see on samatähenduslik sõna. Kui kasutad oma kõnes ja kirjandites sünonüüme, on su kõne ja väljendusviis vaheldusrikkam.  

Leia antud sõnadele sünonüümid! Kasuta sõnaraamatut kui vaja.

leitsak ...........................................

pikne .............................................

heljuma ........................................

kare ..............................................

takseerima ..................................

padrik .........................................

pulstunud ...................................

veider ..........................................

klähvima ....................................

 SEITSMEVENNAPÄEVA PIKNE
J.Saar

        Tol suvel rippus leitsak raskelt  maa kohal. Põud põletas põldusid, heljus heinamaal ja süütas soid. Kaeral kolletas kõrs enneaegu ja karjamaal muutus rohi karedaks nagu tema järele asjatult ahmiva lehma keel. Aeg-ajalt ajasid Tolli tagant üles üksikud pilvemütsid, kuid jõudes meie kaevuvinna kohale, pudenesid laiali ja neist jäid järele ainult pikad valged viirud.
        Isa käis mureliku näoga ringi, takseeris taevast ja vaatas vilja. Kaevust kadus viimnegi veetilk. Meie kaks kassi -- vöödiline Suurik ja väike hall Rohtu -- lamasid päevadekaupa aida all ja muutusid nii laisaks, et hiired oleksid neil julgesti võinud sabad ära viia. Ja siis saabuski seitsmevennapäeva pikne.
        Sel hommikul ajasime karja nagu tavaliselt Alttoa taha metsa. Otse meie aia all madalas jõekäärus oli küll, hoolimata põuast, lopsakas rohi, aga isa hoidis seda nagu silmatera. Sellepärast käisime karjaga metsas. Ja meile -- Endale ja minule -- see meeldis. Lehmadele kah vist meeldis. Hommikupoolikul otsisid nad taga jänesekapsaid ja seanaereid, lõunaajal aga pugesid peitu padrikusse parmude ja kuusikusse kiinide eest. Meil oli lemmikkohaks suur känd, mille ümbrus lausa punetas maasikatest ja kus oli tore mängida. Ikka nii, et üks hüppas kännu otsa ja laulis: "Mina kännu kuningas,
                                                  sina maa mardikas!"
      Kuid kohe tahtis ka teine olla kännu kuningas ja nii algaski võitlus vahelduva õnne ja õnnetusega.
        Sel päeval aitas ema meil karja metsa saata. Mina ja Enda käisime, vitsad püsti peos, kahel pool teed, ema aga ajas loomi tagant. Suuremetsa kohale jõudes võttis meid vastu naabri uhke nime, kuid pulstunud karvaga koera -- Lordi haukumine.  Meinhardt, Pauli kõige vanem vend, parandas läve kõrval jalgratast.Kolm korda nädalas istus ta selle selga ja sõitis Tartu keeltekursustele. Hilla ja Virve, kes temaga koos koolis käisid, naersid, et naljakas poiss, kooli jättis pooleli, aga täismehena tuli aru pähe ja nüüd püüab tarkust tasa teha.  Isa ütles, et kogu pere on veider --põld on söötis, aga vana Lõbus käib linnast vorsti ostmas. Minu arvates on ka Meinhardt naljakas, alati valge, kahvatu näoga ja päike ei hakka talle üldse peale. Paulile ei hakka ka, aga Paul on minu sõber.
        Kui jõudsime karjaga metsa äärde, kihutaski Meinhardt rattaga väravast välja, Lordi klähvimine aga  kajas veel kaua aega tagant järele.
        Alttoa juurest läksime üksi edasi, ema jäi Alttoa tädidega juttu ajama. Alttoa tädid on väga vanad, ja nii kaua kui mina mäletan, on nad ikka vanad olnud. Mõlemal on näod täis kortse nagu ületalve hoitud õuntel. Nad räägivad alati tasase häälega ega ole kunagi kurjad.