KALJUKOTKAS
Fred Jüssi

Kaljukotkaid on maailmas järele jäänud küll vähe, aga punase raamatu nimekirjades neid veel siiski ei ole. Kuid maailmas on kotkaliike, kes seisavad kirjas punase raamatu eri värvi lehtedel.

Kaljukotkaid elab ka Eestis. Neid pesitseb meil kümmekond paari. Kaljukotkas on suur ja vägev lind: kui tiivad laiali sirutab, saab ühe tiiva otsast teise tiiva otsa enam kui kaks meetrit. Teda nimetatakse isegi lindude kuningaks. Lindude kuninga kodu on mägedes. Et Eestis kaljumägesid ei ole, siis elunevad meie kaljukotkad rabades ja laantes, kus ehitavad pesa põlistele puudele. Sellepärast kutsuvad eestlased kaljukotkast ka laanekotkaks. Kaljukotka pesapaigad on vanad, mõned rohkem kui sada aastat. Kotkad ise nii vanaks ei ela. Vabas looduses elab kotkas umbes neljakümneaastaseks, ehk küll räägitakse ja kirjutatakse kaljukotkaist, kes puuris kuni üheksakümmend aastat vanaks elanud.

Kaljukotkas on röövlind. Tema jahisaagiks on jänesed, tuhkrud, rebased, tedred ja mõtused, mõnikord teised suuremad või väiksemad loomad-linnud. Sellepärest kaljukotkast nii väheks ongi jäänud - jahimehed said ta peale saagi pärast kadedaks ja kui nägid, lasksid kotka maha. Nüüd kotkaid enam tappa ei tohi, sest nad kõik on looduskaitse all. Kes tapab, peab trahvi maksma. Mõnes riigis võidakse kaljukotka tapmise eest isegi vangi panna.

Kaljukotkast võid sa näha loomaaias. Selleks, et näha kaljukotkast vabas looduses, tuleb palju matkata ja vaeva näha. Kõik inimesed ei tohigi kotkaste pesapaiku külastada. Tohivad ainult need, kellele Looduskaitse Valitsus annab selleks loa. Et ka need inimesed, kellel pole võimalik rabades ja kotkalaantes ringi luusida, võiksid näha, kuidas kotkapaar oma poega kasvatab, valmis 1976. aastal looduseuurijate ja filmimeeste ühistööna Tallinna kinostuudios kaljukotkaste elust film. Filmi pealkiri on "Pesapaik". Kas oled seda filmi näinud?

Täheke nr. 1 / 1977