LINDUDE JA LOOMADE SÕDA
Ernst Peterson
Muinasjutt

1.

Karu oli püüdnud metsast noore põdra ja tahtis peita selle risuhunniku alla, et pärastpoole sealt oleks rooga võtta. Risuhunnikust tuli aga pisike risulinnuke ja hakkas karu paluma: "Pai – kulla onukene, ära lõhu risuhunnikut: mul on siin pisikene pesakene ja pesas pisikesed põrmukesed pojukesed! Ära lõhu! Ära lõhu!"

Ta hüppas ühelt oksalt teisele ja siitsus haledasti.

"Pea suu!" urises karu. "Sina ja sinu pesa! Mis on sinust ja sinu poegadest kasu! Korista nad siit!"

"Kulla onuke!" palus risulind edasi, "ma olen küll pisikene, aga eks natuke ole ikka minust kasu!"

"Vait!" kisendas vihane karu, "see, mis ma ütlesin, on sulatõsi: ei sinust, su sugulastest ega kõigist lindudest ole pisematki kasu. Kärbsepüüdjad, sääsesööjad, parmupiinajad olete kõik!"

 

2.

Karu kära oli kuulnud hunt ja sinna jooksnud. Ka öökull ja kaaren olid kära peale ligi lennanud. Öökullile läks see õige südamesse, mis karu rääkis.

"Ohoo!" hüüdis ta jämeda häälega "Pole veel asi nõnda hull! Ohoo! Ohoo! Või meist pole kasu!" Enam ei saanud ta rääkida, kui kaaren võttis sõna ja ütles: "Krants, krants! Krants on vana karu. Või teotama! Ülekohtused loomad! Meist on maapeal tuhat korda enam kasu kui teist!" Ja ta kisendas nõnda kõvasti, et mets kajas.

Rebane oli riidu kuulnud; määr, ilves, tõhk – kõik olid ligi kogunenud.

Aga ka vares, rähn, peoleo ja kotkas seisid ümberringi puude otsas ja kuulasid pealt.

"Vaa! Ei saa! Ei saa ja ei saa saamagi, et risulinnu pesa ära lõhute!" vaakus vares. "Viige oma põdrapoeg kuhu tahate!"

"See on hirmus ülekohus!" vihastus tõhk. "Niisuguse pärast peab meie aus onu heast toidust ilma jääma!"

"Ja oma väsinud liikmeid veel vaevama," lisas rebane otsa.

"Lõhu pesa ära!" õrritas tõhk. "Kus nõu ei aita, aitab jõud!"

"Pea suu!" hüüdis peoleo.

"Trrr! . ." laskis rähn sekka, mis niipalju pidi tähendama, kui: ei tohi!

"Sõda, sõda, sõda!" kisendas vares täiest kõrist; teised linnud võtsid nõu vastu ja kuulutasid sõja metsloomadele.

"Olgu!" möirgas karu ja pühkis higi otsalt. "Homme tulge kõrgerabale välja, siis hakkame pihta!"

"Olgu!" karjusid teised loomad, - ja sõda oli kuulutatud.

Linnud lendasid kõrge kuuse otsa nõu pidama; loomad läksid karu koopasse asja arutama.

 

3.

Kurvalt istusid linnud kuuse otsas.

"Oli ikka natuke ettevaatamatu tegu," arvas kurg, "et kohe varesele järele karjusime. Ega nende meeste vastu palju saa, - need on õppinud kiskuma!"

Arvati siia ja sinna, aga midagi ei teatud ette võtta, mille läbi võit oleks võinud jääda lindudele.

"Päästsin kord mesilase elu, kui ta jõkke oli kukkunud," ütles meokas, "ja ta lubas mulle abiks olla, kui mul häda käes on. Ehk teaks tema nüüd head nõu anda!"

"Õige, väga õige!" vastasid linnud. "Sa mine räägi sellest mesilasele! Aga meie peaksime piiluri ka välja saatma, kes kuulaks salaja pealt, mis aru metsloomad peavad," arvasid mõned.

Kägu võttis selle ameti enda peale. Natukese aja pärast tuli kägu tagasi. Ka meokas oma mesilasega oli sinna jõudnud.

"Noh, mis head või paha kuulda?" küsisid linnud, kui kägu oli tagasi tulnud.

"Asjalugu on järgmine," seletas kukulind: "Nad pidasid karukoopas aru, kuidas sõdida, ja jäid järgmise otsuse juurde: karu hakkab ninameheks, teised on sõdurid, aga rebane seisab kõrgemal kohal ja hoiab saba võidumärgiks ülal. Kui saba tõuseb, siis on võit nende pool, aga kui ta selle maha laseb, siis on häda käes, siis on tarvis jalgadele tuld anda, et eluga pääseda!"

Karu nime kuuldes sai mesilane hirmus vihaseks ja ütles: "Küll ma sellele mesikäpale näitan, või tema tahab ninamees olla!"

"Sõbrad!" hüüdis ta lindudele, "lähme aga kartmata sõtta! Küll ma muretsen, et rebase saba maha langeb!"

 

4.

Teisel päeval olid vaenlaste väed koos. Sõjakohaks oli kõrgeraba. Mõlemalt poolt olid kõik tulnud, kes olema pidid.

"Kas olete valmis?" kisendas karu.

"Kas mesilane siin?" küsis öökull tasa.

"Siin, siin," sosistas meokas.

Suure müra ja käraga tormasid loomad lindude poole. Rebane oli kõrge kännu otsa roninud, silmad suureks ajanud ja saba hästi selga tõstnud.

Korraga lendas mesilane - viuu! rebase juurde ja andis talle - vops! oma terava nõelaga just nina pihta.

Tuld tuleb rebasel valu pärast silmist. Ta kargab kännu otsast, - ja saba üsna reite vahel.

"Häda! Mehed - vennad, häda!" kisendab jänes, kes hoolega rebase saba vahtinud, "rebase saba üsna maas!"

Mehed - vennad vaatavad selja taha . . . Rebane jookseb, kaapab kord ühe, kord teise käpaga nina. - Ja saba? - Saba jookseb mööda maad.

"Häda!" kisendavad loomad ja pistavad kõik jooksu. Linnud kihutavad kõik takka järele ja ajavad nad kus seda ja teist.

Loomadel oli häbi suur. Nad ei tohtinud oma silmi enam lindudele näidata.

Öökullil on sellest võidust veel praegugi hea meel ja tänapäevani kisendab ta öösi uhkesti: "Ohoo, ohoo!" - nõnda et mets kajab.

 

MÕTLEMISEKS.

Miks karu ei täitnud linnukese palvet: ta oleks võinud teise hea paiga saagile leida? On ju tõsi, et väikesed linnukesed kärbseid ja sääski söövad. Miks karu seda pilkab? Kuidas oleks võinud sõda siiski tulemata jääda? Linnud kahetsesid, et karjusid ühes varesega: sõda! Miks nad siis karjusid kaasa? Kuidas tuvi võis päästa mesilase elu? Miks mesilane vihastus, kuuldes, et karu on loomade ninameheks? Miks loomadel oli suur häbi lahingu kaotuse pärast? Mis oleksid linnud teinud, kui loomad oleksid võitnud?

 

HAJUTUSEKS.

1. Kirjutan kõigi "sõjameeste" nimed loomade ja lindude sõjaväes. Lisan juurde veelgi linde ja loomi, keda tean.

LINDUDE SÕJAVÄGI.

Risulinnuke, öökull, .......................................................................................

........................................................................................................................

 

LOOMADE SÕJAVÄGI.

Karu, rebane, ....................................................................................................

.........................................................................................................................


2. Kirjutan tükist iga looma ja linnu kohta ainult tema häälitsuse ja sõnad.

Pealkiri: LOOMADE JA LINDUDE SÕJAKÄRA.

Risulinnuke siitsub: Pai - kulla onukene! Ära lõhu pesa!

Karu uriseb: .....................................................................
Johannes Käis "Esimesed Vaod", J. Ratassep’a trükikoda Tallinn, Lai tn. 43.