LINNUPESA

 

Västrik, väike väle lind,

küllap tunnen sind.

Teised nii ei lenda, rända

ega viska hända.

 

Aiamaja katuseviilu all on linavästriku pesa. Pesas on viis poega. Kui vanalinnud ussikestega tulevad, tõusevad sealt kõrgele viis pärani nokka ja piuksumist on nii palju, nagu oleks näljaseid suid viiskümmend.

Reedik ja Riina istuvad aiamaja ette pingile. Nad tahavad lähedalt näha, kuidas poegade toitmine käib. Aga nüüd ei käi see enam sugugi. Linavästrikud ei julge pesale lennata. Vanad istuvad õunapuul, ussikesed noka vahel, ja piidlevad lapsi.

"Vanaisa, miks linavästrikud meid kardavad?" küsisid Reedik ja Riina. "Miks nad sind ei karda?" Vanaisa muheleb. Vanaisa istub pesa alla pingile ikka tarbe pärast, piipu toppima või prilliklaase puhastama. Linavästrikud saavad aru, et vanaisal pole nendega asja.

Veidi aru pidanud, toovad Reedik ja Riina toast ajalehe. Nad istuvad kõrvuti pingile ja löövad lehe lahti. Lugeda nad veel ei oska, aga kust linavästrikud seda teavad. Reedik lükkab sõrmega oma lehte kaks auku! Ühe endale, teise õele piilumiseks. Ja näe kus lugu! Vanalinnud rahunevad korrapealt. Piuks, piuks kisendavad pojad üksteise võidu. Ainult see, kellele ussike kurku pistetakse, vakatab korraks.