MUINASJUTT NAERIST
O. Võssotskaja

Nukunäidend ühes vaatuses

Tõlkinud S. Lauren
Värsid tõlkinud L. Viiding
Muusika M. Jordanski

Tegelased:
Vanaisa
Vanaema
Tüdruk (lapselaps)
Krants (koer)
Kass
Hiir

Hommik maja õuel. Päike tõuseb. Linnud ärkavad ja hakkavad siristama.
Lava tagant kostab laulu. (Muusika nr. 9)

Ärgand suur ja väikene,
sest et tõusnud päikene.
Ilma uuest' säratanud,
linnud põõsast äratanud.
Tervist! Päike sätendav,
tervist, hommik värskendav!

TÜDRUK (tuleb majast välja. Jookseb kaevule ja peseb ennast. Tema järel jookseb kass).

Laulab: (Muusika nr. 10)

Vara, hommikusel ajal
kaevu äärde tulen,
sest et silmi pesta vaja -
nõnda virk ma olen.
Kiisukene peseb ennast ka
puhta valge, väikse käpaga.
Puhtaks sai me kiisuke,
kiisukene, miisuke!
Vara, hommikusel ajal,
kaevu äärde tulen,
sest et silmi pesta vaja -
nõnda virk ma olen.

TÜDRUK (äratab krantsi): Krants! Krants! Tõuse üles!

Krants hüppab rõõmsa haukumisega üles ja lakub tüdruku nina.

Puh, vastik! Kogu näo tegid märjaks! (Ajab Krantsi minema.)

Vanaisa tuleb labidaga.

Tere hommikust, vanaisa!

VANAISA: Tere hommikust, tütreke!

TÜDRUK: Vanaisa, kuhu sa lähed?

VANAISA: Naereid külvama.

TÜDRUK: Luba ma aitan sind!

Mõlemad hakkavad maad kaevama. Vanaisa kobestab kabliga peenart ja külvab seemned mulda. Tüdruk toob kastekannu ja kastab peenart.

Mõlemad laulavad. (Muusika nr. 11)

Labidas nüüd kaeva,
ära pelga vaeva!
Peenra valmis teeme,
puhastame seemne.
Las nüüd kasvab meile siia
suur ja vägev naeris!

VANAISA: Vaat nii. Külvasimegi naerid mulda. Las nüüd päike soojendab ja vihm kastab maad, et naerid kiiresti kasvaksid. Lähme, lapseke, koju. Vanaema lubas pirukaid küpsetada. Tegime tublisti tööd, nüüd aga puhkame.

Vanaisa ja tüdruk lähevad majja. Liblikad lendavad ja tiirlevad peenra kohal. Tuleb kana poegadega. Kaagutades ja siutsudes siblivad nad maad. Häälte peale jookseb välja vanaema, taignarull käes. Näeb aias kanu.

VANAEMA: Vaat kus lugu, oi, oi, oi, jookske ruttu siia kõik!

Vanaisa ja tüdruk väljuvad majast.

VANAISA: Mis lahti, vanaema?

VANAEMA: Kana tibud aeda tõi.

TÜDRUK: Seemned peenralt tibud sõid.

VANAEMA (tüdrukule): Peleta neid nii, kuis võid.

Tüdruk ajab kanu eemale, need jooksevad laiali.

VANAISA (tüdrukule): Kes siis nõnda ajab neid!

VANAEMA: Vaat, kus häda tabas meid!

VANAISA (vanaemale): Väraval miks seisad ees?

VANAEMA: Laastatud me aiake! (Tüdrukule.) Aja kanad tarasse!

Krants tuleb joostes. Haugub kanapoegade peale, need jooksevad ära.

VANAISA (rusutult): Kogu peenar segi aetud ...

Kohendab kabliga peenart.

VANAEMA (meenutades): Pirukas sai ahju jäetud! (Jookseb minema, viibutades taignarulliga.)

VANAISA: Tea, kas teistel süüd siin ongi - unustasin hernetondi! Ma toon kõik, mis vaja!

Vanaisa lööb kepi maasse. Tüdruk toob vana pintsaku ja mütsi. Rõivastatakse hernetonti.

Pintsak selga ja kübargi pähe.Tuul kiiguta hernetonti, see liigub nagu elus.

Tont, mis tont, vaat see juba läheb!

VANAISA: Kui see valvur lehvib tuules,

ei siis kanad siia tule!

(Vanaisa väsib, pühib käega higi.)

Noh , sest vaevast küllalt juba,
higi lausa voolab!
Veidi puhkust endal luban
päiksepaistel soojas.
Sina koju kiirusta,
maitse õige pirukat.

Tüdruk jookseb minema, vanaisa heidab peenra kõrvale pikali ja uinub.
Sel ajal kui ta magab, tõuseb maast algul leheke, siis aga suur, puukõrgune naeripealne. Vanaisa ärkab. Imestab. Hõõrub silmi. Kompab end.

Ei usu, et nii kiiresti kasvas niisugune naeris.

VANAISA: Mis see siis on? Magan või? Naeris juba suur! No muidugi, näen und. (näpistab ennast ninast.) Oi, oi, oi! pole see ühti unes! See on päris ehtne naeris! Proovime, kas ta on ka hea maitsega!

Proovib naerist välja tõmmata, kuid ei jaksa. Hüüab vanaema.)

Vanaema! Tule ruttu siia! Vaata, milline ime!

VANAEMA (rõõmsalt): Jumaluke! Missugune naeris kasvas!

VANAISA: Pealne imeliselt suur,
kõrgem veel kui laanes kuusk!

VANAEMA: Kui ju pealne nõnda suur,
milline on siis veel juur!
Kindlalt istub naeris maas,
ei me teda kätte saa.

VANAEMA: Kahel kuid on parem nõu,
küllap kahel suurem jõud.

Tirivad naerist, laulavad: (Muusika nr. 12)

VANAISA ja VANAEMA:

Eit tirib taati, taat tirib naerist,
tirime ja tirime, kuid naerist kätte ei saa!

VANAEMA: Tütreke, tütreke, tule õige siia!

Tüdruk tuleb joostes.

Lapsuke, aita naeris välja tõmmata! Meie taadiga üksi ei suuda.

Tirivad kolmekesi naerist ja laulavad: (Muusika nr. 12)

KOLMEKESI: Lapsuke tirib eite, eit tirib taati, taat tirib naerist - tirime ja tirime, kuid naerist kätte ei saa!

TÜDRUK: On see naeris vast küll suur!
Ja kui tugev veel ta juur!

Hüüab krantsi.

Krants, krants, tule siia!

Krants jookseb kohale, haugub tigedalt naeri peale.

VANAEMA: Mis sa krants, haugud? Pahandasid naeri peale?

Krants haugub.

TÜDRUK (meelitades): Krants, kas konti tahad?

Krants haugub ja lipitseb tema ümber.

Aita meil siis naeris välja tõmmata!
Krants haugub abivalmilt.

VANAISA (käib murelikult ümber peenra):

Küll on ime, millest see -
naeris ikka mullas?

TÜDRUK (rõõmsalt): Mis on raske ühele,
kerge teha hulgal!

VANAISA: Tõsi, tütreke. Mida üksi ei suuda, seda jaksame alati üheskoos. Noh, katsume!

Tirivad naerist, laulavad: (Muusika nr. 12)

NELJAKESI: Krants tirib tüdrukut, tüdruk tirib eite, eit tirib taati, taat tirib naerist - tirime ja tirime, kuid kätte ikkagi ei saa!

TÜDRUK: Küll see naeris on vast suur,
ja kui tugev on ta juur!

Krants haugub, kutsub kedagi. Kass vastab lava tagant näugumisega. Krants jookseb ise välja.

TÜDRUK: Kiisu, Kiisu! Tule ruttu siia! (Silitab kassi.) Kiisu, kas piima tahad?

KASS: Näu, näu!

TÜDRUK: Noh, siis aita naeris välja sikutada!

VANAISA: Oodake, oodake! Laulame õige naerile laulu, palume, et ta vastu ei punniks! Ehk ta kuulab meid!

KÕIK (laulavad): (Muusika nr. 13)

Oi sa, naeris, kullake,
ära märgi pettust.
Tule välja, kullake,
mulla põue peidust!

(Tirivad naerist.)

KÕIK: Kiisu tirib krantsi, krants tirib tüdrukut, tüdruk tirib eite, eit tirib taati, taat tirib naerist, tirime ja tirime, kuid kätte ikkagi ei saa!

Kass näub, kutsub kedagi. Hiir jookseb välja, aga kardab kassi, jookseb piiksudes minema.

TÜDRUK: Hiireke, hiireke, kuhu nüüd! Tule siia!

Hiir näitab end korraks ja peitub uuesti.

VANAEMA: Ta kardab ju kassi. Tule siia, hiireke, ära karda!

VANAISA: Tule, hiireke! Kass ei puutu sind.

TÜDRUK: Hiireke, tule ruttu siia!

Hiir jookseb välja.

Hiireke, kas rasva tahad?

(Hiir vastab piiksumisega.)

Tahad? No aita meil siis naeris välja tõmmata!

KÕIK (laulavad): (Muusika nr. 13)

Oi sa naeris, kullake,
ära mängi peitust,
tule välja, kallike,
mullapõue peidust!

(Tirivad naerist, kuid tulemusteta.) (Muusika nr. 12)

Hiireke tirib kiisut, Kiisu tirib krantsi, krants tirib tüdrukut, tüdruk tirib eite, eit tirib taati, taat tirib naerist, tirime ja tirime, kuid kätte ikkagi ei saa!

(Jäävad kurvaks.)

VANAISA: Ükstakõik, kuis naerist tiri,
tühja kõik see keerab.

VANAEMA: Kes võiks öelda, kuidaviisi
kätte saaks ta peenrast?

VANAISA: Ja kedagi pole enam abiks tulemas!

Krants haugub saali.

TÜDRUK: Mis sa, Krants, haugud! Jäta järele!

Krants haugub, nagu tahaks midagi öelda.

VANAISA: Pea, pea! Ta ei haugu kurjalt ... Kuidas me enne selle peale ei tulnud! Ise räägin, et kedagi pole enam abiks tulemas! ... Aga kui palju lapsi istub saalis! Kas nemad siis pole abilised! Lapsed, kas aitate meil naeri välja tirida?

Lapsed vastavad saalist: "Jah."

Aitäh, laulame talle siis koos laulu, aga hästi kõvasti!

KÕIK (laulavad): (Muusika nr. 13)
Oi sa, naeris, kullake,
ära mängi peitust!
Tule välja, kallike,
mullapõue peidust!

Lapsed kordavad laulu. Laulu lõpul tõmmatakse naeris välja. Kõik kukuvad pikali. Tõusevad rõõmsalt naerdes üles.

VANAISA: Aitäh teile, lapsed, et aitasite meid! Näete, kui suur naeris kasvas. Aga niipea, kui kõik koos proovisime, tõmbasime ta kohe välja. Nii on alati.

KÕIK:
Sellest loost nüüd kõigile
olema peaks selge,
see, mis raske ühele,
koos on üsna kerge!

Kõik tantsivad, tõstavad siis naeri üles ja lõpulaulu saatel viivad naeri majja.

KÕIK (laulavad): (Muusika nr. 9)

Töötasime terve päev,
puhkuseks nüüd paras aeg.
Põõsas uinund linnud virgad,
heinakõrtel kastetilgad ...
Päikseketas väheneb,
ööke juba läheneb.

E e s r i i e

MEIE NUKUTEATER. Eesti Riiklik Kirjastus * Tallinn 1958, lk.35.