ALKOHOLI KAHJULIKKUS
Uimastid (narkootikumid) ja nende kahjulikkus.

Inimene on looduses avastanud ja ka kunstlikult valmistanud suurel hulgal mitmesuguseid keemilisi ühendeid. Nende hulgas moodustavad eraldi rühma ained, mis avaldavad organismile uimastavat (narkootilist) toimet. Milles see toime avaldub?
Me oleme kogu aeg seotud mitmesuguste psüühiliste seisunditega: ühed neist on positiivsed, meeldivad (rõõm, vaimustus, kindlusetunne, rahu), teised negatiivsed, ebameeldivad (nukrus, viha, pettumus, kurvastus). Nii positiivsetel kui ka negatiivsetel seisunditel on täita oluline osa inimtegevuse reguleerimisel: kui oled teinud midagi sellist, mis tõi enesega kaasa pettumuse, siis käitud järgmine kord teisiti. Kui oled hakkama saanud millegagi, mis tegi rõõmu (näiteks kasutoonud töö, mille eest sind kiideti), siis katsud järgmine kord samuti teha ja püüad veel rohkemgi. Uimastid, narkootikumid, jätavad inimese ilma võimalusest oma käitumist reguleerida: ta püüdleb positiivse psüühilise seisundi poole, mis saavutatakse keemilise ühendi manustamisel.
Uimastid muutuvad inimesele järk-järgult vajaduseks, mõnikord on see vajadus isegi suurem kui tarvidus toidu või vee järele. Uimastite pidev tarvitamine ei laosta mitte üksnes psüühikat, vaid mürgitab ja kulutab ka elundeid ja elundkondi.
Alkohol on uimasti. Etüülpiiritus (alkohol) on aine, mis tekib süsivesikute käärimisprotsessis pärmseente elutegevuse tulemusena. Alkohol nõrgestab kesknärvisüsteemis toimuvaid pidurdusprotsesse ja viib enesevalitsuse, enesekontrolli, enesekriitika, ettevaatlikkuse jne. ajutisele või lõplikule kadumisele. Joobnud inimesed on tavaliselt ohjeldamatud, iseteadvad, nad kaotavad enesevalitsuse jne. Alkohol nõrgendab tunduvalt vaimset ja kehalist töövõimet, nägemisteravust, liigutuste koordinatsiooni ja täpsust. Selle tagajärjeks on liiklusavariid, rasked traumad (vigastused) ja muud õnnetusjuhtumid. Alkoholi süstemaatiline tarvitamine viib ohtliku haiguse - alkoholismi e. joomatõve tekkimisele. Selle haiguse tekkimises ja kujunemises on süüdi inimene ise. On tähele pandud, et inimene muutub alkohoolikuks seda kiiremini, mida varem ta alkoholiga tutvust teeb.

Alkoholismi e. joomatõve arenemine.

Piiritusjooke hakatakse tavaliselt tarvitama seoses sünnipäeva, pühade või mõne muu sündmusega. Nõrga tahtejõuga inimene leiab selleks aga igasuguseid ettekäändeid. Joodik hakkab jooma nii "mure" kui ka "rõõmu" pärast. Joomatõbe põdevale inimesele on alkohol muutunud vajaduseks ja tal pole joomiseks mingeid erilisi põhjusi vaja välja mõtelda. Kainena tekib alkohoolikul raske seisund - tal on psüühiline pinge, häireseisund, ta tunneb põhjendamatut hirmu. Ta ei suuda millelegi keskenduda, tal tekivad värinad, suu kuivab, pea valutab, esineb üldine norutunne.
Kroonilisel alkohoolikul kujunevad maksarakud ümber. Need asenduvad koheva sidekoega, mis pole võimeline täitma ühtegi maksa arvukatest funktsioonidest. Haigetel on seedehäired, paremal pool roiete all valutab, nahk kiheleb. Maksa alkoholikahjustuse korral on sapipigmentide vahetus põhjalikult häiritud. Alkohoolikutel on sageli maokatarr ehk gastriit ja mao- või kaksteistsõrmiku haavandtõbi. Alkohoolikute organismi üldmürgistus avaldub vastupidavuse vähenemises nakkushaigustele, samuti tuberkuloosile. Alkohol soodustab kõrgvererõhutõve e. hüpertoonia arenemist ja teisi südame ning veresoonkonna haigusi.

Alkohooliku isiksuse allakäik (degradeerumine).

Joomarlus nõrgendab vaimseid võimeid. Väheneb leidlikkus, inimene hakkab unustama ega ole võimeline millelegi keskenduma. Käitumine vaheldub alates taktitust pealetükkivusest kuni süngesse enesesse sulgumiseni; tihti esineb rusutud meeleolu ja vihapurskeid. Tahtejõuetus, jõhkrus, halastamatus, melanhoolia, egoism, nahaalsus muutuvad alkohooliku iseloomu põhijoonteks. Ta püüdleb orjalikult alkoholi poole, hoolimata ühiskonna kõlbelistest printsiipidest, teiste inimeste huvidest ja vajadustest.

Alkoholi toime järglastele.

Alkoholi süstemaatiline tarvitamine põhjustab sugurakkude - seemnerakkude e. spermatosoidide ja munarakkude - kahjustusi.
Võib sündida laps, kes on normaalsetest lastest väiksem, kehaliselt halvasti arenenud ja haigustele vastuvõtlik. Alkohoolikute lastel on halb mälu, neil kaovad analüütilised võimed. Nad keskenduvad halvasti ega oska lahendada isegi lihtsaid aritmeetika ülesandeid. Sellised lapsed õpivad halvasti ja on sageli pidurdamatud - nad pole võimelised veidigi aega rahulikult paigal püsima, on kannatamatud, pole võimelised täitma täiskasvanute palveid ega tegutsema plaani järgi. Kui alkohooliku lapse kesknärvisüsteem on tugevasti kahjustatud, siis esineb tal märgatav vaimne mahajäämus alates suhteliselt kergest debiilsusest (vaimne alaareng) kuni täieliku idiotismini (nõrgamõistuslikkuse raskeim vorm). Võimalikud on ka krambihood. Sellised defektid jäävad kogu eluks. Seejuures ei kannata mitte üksnes alkohoolikute lapsed, vaid ka vanemad ja kõik neid ümbritsevad inimesed.

A. Hripkova, D. Kolessov * INIMESE TERVIS JA HÜGIEEN * Tallinn "Valgus" * 1984 * lk.21.