Ussjätke

     Maailma haiglate kirurgid eemaldavad igal aastal ligi 200 000 ussjätket. Ussjätkepõletiku esinemine tõestab, et inimese eellased sõid rohkesti taimtoitu. Ussjätke, milles tekib põletik, kui sellesse satub midagi raskesti seeditavat, sarnaneb ju lihakärbse ja maipõrnika "käärimistõrrega": temas asuvad samuti tselluloosi lagundavad bakterid. Sellepärast ongi kõikidel taimtoidulistel loomadel suured ussjätked. Inimestel on säilinud kui mittevajalik atavistlik pärand.

     Kui aga lõigata ussjätked välja näiteks kukel (lindudel on neid mitte üks nagu meil, vaid kaks), siis sureb lind nälga, ükskõik kui palju teri ja marju ta ka ei sööks. Vaid loomne toit, mida tema organism ilma bakteriteta seedib, võib päästa teda näljasurmast.

      Pärast "ussjätkeoperatsiooni" on taimne dieet kukkedele vastunäidustatud. Kullidel ja kotkastel on "käärimistõrred" väikesed, sest nad on ju lihatoidulised. Tetredel, laanepüüdel ja metsistel, kes söövad talvel vaid pungi, männiokkaid ja jõhvikaid, on nad aga niisama pikad kui kogu ülejäänud sooltoru.

     Bakterid osutavad meile veel ühe tähtsa teene: nad rikastavad meie toitu valgu ja vitamiinidega. Iga lõuna ajal seedime koos toiduga "kodukasvatatud: soolebakterite arvutuid leegione. Need bakterid paljunevad aga kiiremini, kui neid seeditakse.

     Kui suur on nende, meie sooli asustavate leegionide hulk, pole täpselt teada. Kuid on välja arvestatud, et lehm seedib päevas näiteks 34 grammi maos paljunevaid baktereid, see on aga ligi kolm protsenti tema ööpäevasest valguratsioonist.

"Ka krokodillil on sõpru"   I.Akimuškin