INIMSÖÖJAD
L. Boussenard

Kindlasti on olemas suur inimsööjate pere keset seda Aafrika hiigelmannert, kust siis salapärastel põhjustel lahkuvad pahouin`id ja osyeba`d läände ning njamnjammid ühes mubutuudega itta.. Njamnjammid, kelle nimi jäljendab närimisliigutust ja tähendab ka süüa süüa, asustavad Kesk - Aafrika idaosa. Nimi polegi nii väga rumal, ainult ajab veidi naerma. Njamnjamm! Neid nimetati vanasti sabaga inimesteks ja arvati pikemat aega, et nad on varustatud selle jätkega, mida pole suurtel inimesesarnastel ahvidel. Kuid hiljem selgitati, et nad kinnitavad endile taha härjasabad, mida liiga kergeusklikud või haruldustehimulised reisijad pidasid nende keha külge kuuluvaiks organeiks. Kõigist Aafrika rahvustest, kel inimsöömine kombeks, on mubutuud ja njamnjammid selle agaramad harrastajad. Ümbritsetud põhjast ja lõunast madalamal arenguastmel olevatest mustadest suguharudest, kelledesse nad suhtuvad sügavaima põlgusega, on neil kannibalidel avarad võimalused jahiks, võitluseks ja riisumisteks, kus nad võivad end toita koduloomade ja linnulihaga. Kõigi lahingus langenute kehad tükeldatakse koha peal ja viiakse koju toidutagavaraks. Vangid juhitakse salkades asulasse ja jäetakse pärastiseks, mil nad langevad võitjate jäleda iha ohvriks. - Hoolimata oma metsikusest on see suursugune rahvatõug palju kultuursem oma naabriteist, kes jälestavad nende toitumisviisi. Neil on avalik arvamus, teatav rahvuslik uhkus, arukus ja otsustusvõime, nagu neid harva leidub aafriklastel. Nende tööstus on arenenud ja nende sõprus siiras.

 

L. Boussenard, Pariisi tänavapoisi reis ümber maailm., -Kupar- Tln., 1992.