14.Muinaseestlaste usund I

     Eestlaste usundi peasisu moodustas surnud esivanemate hingede teenimine. Kui keegi perekonnast suri, maeti ta laip maa sisse hauda. Neid kohti nimetab rahvas tihti "kabelimägedeks", "kooljamägedeks" jne. Surnud maeti kas põletatult või põletamata maapinnale kivikalmetesse.

aja7.jpg (23522 bytes)
Kivikirst Loona kalmest

     Surnute põrmule aeti kivid ja muld peale, mis moodustasid kalme. Tol ajal pandi surnule kaasa sõjariistu, ehteasju ja koguni toitu. Arvati, et hing peale surma edasi elab oma keha läheduses, vahel isegi kehas endas.
     Kuidas tekkis arvamus, et inimesel on hing?
     Kogu loodus oli inimesele täis saladusi ja arusaamatusi. Nad nägid taevalaotusel liikuvaid pilvi, panid tähele kuidas välk tulinoolena puid purustas ja inimesi surmas. See kõik oli arusaamatu. Arusaamatud olid paljud nähtused tol ajal inimesele ka ta enese kaaslaste juures. Teda imestas kõige rohkem inimese surm.
     Aja jooksul hakati siiski loodusnähtusi seletama, kuigi omamoodi. Surnu on elusa inimese sarnane, ainult ta ei hinga. Temast ei voola enam sooja hingeõhku, temast on midagi lahkunud. Lahkunud on hing, mis sooja tuule või auru sarnane.   

aja23.jpg (22050 bytes)      Hing võib ka ajutiselt kehast lahkuda. See sünnib siis kui inimene magab. Unes näeb inimene teisi inimesi, räägib nendega, peab vaenlastega võitlust või teeb midagi muud. Tähendab, hing on mõneks ajaks keha maha jätnud ja rändab. Tuleb hing kehasse tagasi, virgub inimene.
     Ka näis surnud inimeste unes nägemine tõestavat nende edasielamist.
     Surnu hing ei pruukinud alati edasi elada sooja tuule või auru kujul, vahel esines ta varju ja viirastusena või unenäokujuna, mõnikord läks mõne linnu või looma kehasse, vahel ka mõnesse hiiepuusse. Teinekord viirastus surnu hing eemal oma matusekohast, aga tavaliselt elas hing laiba läheduses, olgu hauas maa all või maa peal kalme lähedal.

     Hauaküngas pidi olema surnule majaks, koduks. Sinna pandi surnu sõjariistu, rõivaid, ehteasju, nõusid jne. - üldse kõike, mida surnu elusana tarvitas. Arvati, et surnu hing, ehk vaim jätkab endist elu ja vajab kõike seda, mida ta maapealses elus tarvitas. Temale viidi ka toitu. See pandi kas kalmukünkale või teatud päevadel maja juurde välja.

aja3.jpg (177632 bytes)
     Surnukeha kardeti väga, sest usuti, et teda on vallutanud mingid võõrad jõud, kes võiksid teha halba ka elavaile. Nende võõraste jõudude hävitamiseks põletatigi surnuid. Pärast põletamist võis hing segamatult edasi elada põrmu juures.

     Surnute eneste hingi eriti ei kardetud. Nende eest kanti hoolt nagu elavate perekonnaliikmete ja külakondsetegi eest. Hingede ajal, talvise pööripäeva aegu, arvati hingi kodus käivat. Pereisa avas hingede ajal õhtuti toa- või saunaukse, tervitas surnud "külalisi" auväärselt ning palus nad tuppa või sauna sööma. Vahel pandi toit ka laudile või reheparsile. Vahel köeti isegi hingede jaoks sauna ning pereisa palus nad vihtlema. Osalt koheldi vaime nii hästi sugulustunde pärast, osalt aga kartes, et vaimud muidu pahandaksid ja halba teeksid.

1. Kuidas toimus meie esivanemate juures surnumatmine?
2. Kuidas hoolitsesid vanad eestlased surnute eest?
3. Kuidas tekkis meie esivanematel usk hinge surematusse?
4. Missugusel kujul uskusid meie esivanemad hinge elavat?
5. Kus asusid tavaliselt hinged? Millal käisid hinged kodus?Millisel viisil võeti neid vastu?
6. Miks põletati surnuid?