15.Muinaseestlaste usund II

     Surnute hingi teeniti harilikult hiites.Need olid lehtmetsatukad. Seal pidi leiduma tingimata suuri käharaid tammi või pärni.
     Hiis oli püha koht. Sinna astumine ja püha puu külge puutumine oli keelatud. Isegi marju ei tohtinud inimesed korjata maa-alalt, kuhu ulatus püha puu vari. Et loomad pühasse paika ei pääseks, ehitati sellele aed ümber, mida kutsuti ohvriaiaks.
     Siiski toimetati mõnikord teisiti, kui selleks mõni häda kaasa mõjus. Püüti võtta püha puu lehti kas hambavalu või mõne muu haiguse arstimiseks.

tamm2.jpg (294931 bytes)       Hiisi oli palju: igal kihelkonnal, külal ja isegi taludel oli oma hiis. Siin teeniti surnute hingi ja viidi neile ohvreid. Siin püüti mitmesuguste nõiatempude kaudu selgusele jõuda, mida esivanemad soovivad või elavate huvides soovitavad teha.     
     Mõned hiitest olid väga kuulsad ja suured. Seal käis kogu ümbruskond palumas ja ohvreid toomas. Ohvriks toodi mitmesuguseid asju, näit. osa uudseviljast, tapetud loomast jne. Uudsest toodi osa ohvriks enne, kui ise maitsema hakati. Seda tegid vanad eestlased usus, et ohver hoiab karja kiskjate koomade eest ja virgutab viljakasvu.

     Ohverdamiseks olid teatavad tähtpäevad, kuid ohverdati ka siis, kui mõni haigus juhtus või kui midagi ette võeti ja sooviti selle kordaminekut. Kõige kohasemaks ohverdamisajaks lugesid meie esivanemad neljapäeva õhtut.*

     Ohvreid toodi surnutele ka kodus. Iga talu õuel oli uku kivi ja iga talu aidas uku vakk ohvrite jaoks. Ukuks nimetati maja esiisa, perekonna kõige vanemat surnut, kes pidi eriti kaitsema talu.
     Muistsed eestlased, nagu teisedki rahvad, uskusid, et kogu loodus on täis vaime ehk hingi. Loomadesse ja taimedesse suhtuti kui omasarnastesse olevustesse. Jahile või kalastama minnes tervitati aupaklikult metsa või jõge ning lahkudes tänati teda saagi eest. Loodusnähtuste hingi nimetati haldjateks.
     Haldjad liikusid vabalt ühest kohast teise. Ühed haldjad olid head, kuna teised sünnitasid ainult kurja. Et haldjaid meelitada, toodi neilegi andeid, näit. linte, raha, naiste käsitöid, viljateri, meekärgi jne. Tähtsam neist oli siiski rahaohver. Viimast tõid inimesed, nagu seda lubas nende jõukus. Ühed tõid hõberaha või hõbepreesi, teised kaapisid aga preeside või kaelarahade küljest hõbevalget. aja24.jpg (27296 bytes)
     Õige suure austuse osaliseks sai äikesevihma haldjas, kes jagas põldudele kosutavat vihma. Kord nimetati teda Pikriks (sellena saatis ta taevast alla tuliseid välgunooli), vahel hüüti teda Kõueks (sellena ta kärkis ja tõreles valjusti halba teinud inimestega). Hiljem hakati teda kutsuma Taaraks. Samuti austati väga taeva haldjat ehk jumalat, kes oli inimeste üldine kaitsevaim.


     Üksikuil vaimudel olid oma kindlad nimetused ja eri ülesanded. Mardus ennustas surma tulekut. Puuk muretses piima ja võid, kuna pisuhänd kandis raha, vilja ja muid aineid kokku. Nad tõid igasugust varandust neile, kelle teenistuses nad seisid.
     Surnute hingede asulat nimetasid muistsed eestlased Manalaks. Selle asunikud, nagu arvatakse, ei moodustanud mingit surnute riiki valitseva jumalusega eesotsas, nagu teiste rahvaste juures.


1. Kes olid haldjad?
2. Missugune haldjas oli eriliselt austatud?Milles seisnes ta tegevus?Kuidas teda nimetati?
3. Keda nimetati jumalaiks?
4. Kuidas suhtus muistne eestlane ümbritsevasse loodusesse?
5. Kus ja millal ohverdati hingedele ja haldjatele? Mida ohverdati?
6. Missuguseid eri ülesannetega vaime uskusid meie esivanemad?
    Milles seisnesid nende eri ülesanded?
7. Kuidas nimetasid eestlased surnute asukohta?


     *Vanadel eestlastel oli neljapäev viimane nädalapäev