23. Ümera lahing
Eestlased ei jätnud Otepää maalinna vallutamist sakslastele
kätte tasumata.
 |
Aastal 1210
asusid eestlased suure väega teele ja piirasid Võnnu kantsi ümber.
Kantsi ette veeti hulk puid kokku ja pisteti need
põlema, püüdes tuld ja suitsu kantsi juhtida, et sundida seesolijaid alistuma:
Puud metsas kisti juurtega välja, seati need kantsi juurde
püsti ja kinnitati tugevasti üksteise külge, et nende varjus kantsi kaitsejaid nooltega
tabada. |
Kui juba mitu päeva piiramistööd oli tehtud ja
kants langemas, ilmusid ordurüütlid, lätlased ja liivlased eesotsas Kaupoga. Eestlastel
ei jäänud muud üle kui põgeneda.
Eestlased liikusid üle Koiva jõe Ümera suunas. Seal saatsid
vaenlased salakuulajad välja, et nad järele vaataksid, kus eestlased on ja mis nad
teevad. Luuresalk teatas: Eestlased põgenevad üle Ümera.
Nüüd tõttasid rüütlid ühes teistega Ümera poole, ilma , et nad
oleks teadnud, kus asub eestlaste malev. |

Amb
|
Eestlased olid end metsa ära peitnud ja tungisid siit
vaenlastele ootamatult peale. Varsti langesid mitmed rüütlid ja Kaupo poeg, kuna
teistest said paljud haavata. Kui liivlased seda nägid, pöördusid nad kohe põgenema ja
jätsid sakslased üksinda. Ka need pidid taganema. Eestlased ajasid ratsa nii sakslastele
kui ka lätlastele järele, lõid neist paljud maha ning võtsid vange. Sõjavangidele
raiuti ristiusu pilkeks ristid selga.
Nii lõppes ümera lahing eestlaste täieliku võiduga. Nad tulid
võidurõõmsalt tagasi ja tõotasid ühiselt, kui "üks süda ja üks hing"
vaenlaste vastu sõdida.
Lätlased ja liivlased olid aga väga kurvad, et nemad kui
ristiinimesed ikkagi paganatelt lüüa said.
Vastastikused rööv- ja sõjaretked kestsid edasi, riisuti karju ja
rööviti muud varandust. neil sõjakäikudel osutasid iseäranis suurt julgust sakalased
ja ugalased.
1. Millal oli ümera lahing?
2. Milline oli Ümera lahingu mõju eestlaste võitlustahtele? |