24. Viljandi langemine

     Pinnuks silmas oli sakslastele vaprate sakalaste kants Viljandi. Selle vastu algatataksegi 1211.a. suurem sõjakäik.
     Kants oli hästi kindlustatud ja sakslased piirasid seda mitu päeva. Piiramisest võtsid osa ka liivlased ja lätlased.
     Ümberkaudsetelt maadelt olid sakslased võtnud hulga vange. Nad ähvardasid need tappa, kui kantsi valitsejad ei alistu ja end ristida ei lase.
    Eestlased ei tahtnud viimasest teadagi. Kroonik kirkutab nende kohta järgmist: "Aga nemad (eestlased) põlgasid Jumalat ja kristlase nime üldse kuulmast, ähvardasid rohkem sõjaga, hooplesid kantsi ülemisel äärel ja pilkasid oma kisaga teotades sõjaväge".
    Siis tapsidki sakslased piiratute silme all kõik vangid.

     Piirajad ehitasid tormikatuse ning püüdsid sellelt kantsi tungida. Kord oleks see neil peaaegu õnnestunud. Samuti tegi kantsis olijaile palju kahju piirajate kiviheitemasin.
     "Sakslased seavad masina üles, millega nad ööd ja päevad kive visates purustavad kindlustatud kohad ja tapavad kantsis inimesi ja loomi lugematul arvul, sest et eestlased kunagi sellesarnast polnud näinud ega oma maju sääraste hoopide vastu polnud kindlustanud."
     Paljud kaitsejaid langes, aga ellujäänud püüdsid vaprasti võitlust jätkata. Et kantsis oli aga paljusid langenuid ja haavatuid ning veest tuli suur puudus, siis lubasid eestlased lõppeks ristiusu vastu võtta.
    Nüüd läksid vanemad kantsist välja ja lasksid preestrid linna tulla, kes kõik majad ja kantsi, mehed ja naised pühitsetud veega piserdasid. Vaevalt said sakslased sellega toime, kui nad kiiresti tagasi pöördusid. Nad kartsid Lembitu vägede tulekut.

    Nii lubasid eestlased häda sunnil ristiusu vastu võtta. See ei võinud aga tõsist rahu tähendada.
     Varsti läksid eestlased kuulsa Sakalamaa vanema Lembitu juatusel sakslastele ja nende abilistele kätte maksma. Lembitu oli mees, kes tekkinud seisukorrast õieti aru sai. Talle oli selge, et ühes ristiusu vastuvõtmisega kaotab rahvas vabaduse ja langeb võõra vaenuliku rahva ikke alla.
     Samal, 1211.a. liigubki Lembitu vägi lõuna poole. Sellest sõjaretkest võtsid osa sakalased ja ugalased, ridalased ja saarlased.
     Jõudes üle praeguse Säde jõe, hävitasid sakalased ühes oma ustavate kaaslaste ugalastega seal oleva ristiusu kiriku. See rahuldas eestlasi vähe. Selle järel käisid nad külast külla ja viisid kaasa hulga kariloomi, hobuseid ja muud vara. Naised ja lapsed võeti vangi, mehed aga surmati. Nii olid toiminud korduvalt ka sakslased ja lätlased.
     Saarlased ja ridalased kimbutasid liivlasi, kellele sakslased ei suutnud seekord abi anda.
     Saarlased ilmusid oma laevadega Koiva jõe kaudu liivlaste vanema Kaupo kantsi Turaida alla ja laastasid seal ümbruskonda, võttes kaasa hulga sõjasaaki ja viies vangi naisi ja lapsi. Vähestel õnnestus Riiga põgeneda.
     Nii said sakslaste abilised hirmsasti lüüa.
     Eestlaste edukas sõjategevus ei saanud aga kaua kesta, sest varsti ilmusid Saksamaalt vaenlaste suured abiväed.

1. Millal langes Viljandi sakslaste kätte?
2.Kuidas maksid eestlased kätte Viljandi langemise eest?