28. Eestlased vabastavad oma maa võõra võimu alt

     Saarlaste julgus ja õpetus ei jäänud tagajärjeta. Algas üldine mäss. Püüti nii sakslasi kui taanlasi kodumaa pinnalt minema kihutada. Peaaegu kõik maakonnad võtsid mässust osa. Kõigepealt astusid rõhujate vastu mandril Harju- ja Läänemaa mehed. Mõlemad maakonnad tehti taanlastest puhtaks. Ainult Tallinn jäi veel nende kätte.
    Sakalased võtsid 1223.a. orduvendade käes oleva Viljandi lossi ära. Kõik sakslased lossis ja kirikus, kus parajasti jumalateenistust peeti, võeti kinni ja surmati. Nende raha, hobused ja muu vara jagati omavahel. Samal päeval saatsid sakalsed teate sündmusest Otepääle ja soovitasid seal samuti teha. Nad saatsid võidutähisena oma verised mõõgad tartlastele, et neidki julgustada võitlusele.
    Võidusõnumid võeti Tartus ja kogu Ugandis suure rõõmuga vastu. Algas orjastajate hävitamine. Nad surmati või seoti kinni, kuna raha ja muu vara omavahel ära jagati. Kes orduvendadest, preestritest ja muist vaimulikest ning kaupmeestest ellu jäid, põgenesid. Nii oli kogu eestlaste maa jälle vaba ja igal pool pandi endised olud maksma.
     Võitjad pesid endid, oma maju ning kantse veega ning küürisid luuaga, et ristiusust jälgegi järele ei jääks. Ka kaevasid nad omaste surnukehad, mis kirikuaedadesse olid maetud, haudadest välja ja põletasid need oma endise paganliku kombe järgi.
    Saadikute kaudu lasti sakslastele Riias öelda, et eestlased ristiusku enam vastu ei võta ja nii kaua vastu panevad, "kuni nende maal veel ainuski aastavanune ja küünrapikkune poisike järele on jäänud".

     Kuid eestlaste võidurõõm  ja vabadus ei kestnud kaua. Sakslased valmistasid ette uut sõjakäiku.

1. Millal toimus vabadusliikumises viimane suur vastuhakkamine võõrastele?