31. Maa lõplik jagamine. Tülid võimu pärast.

     Ordu ja Riia piiskopi vahel puudus juba algusest peale sõprus ja rahu, sest nad tülitsesid maade pärast. Ordu nõudis enesele (1207) tasuks oma töö eest 1/3 võidetud ja võidetavaist maist. See nõudmine oli Riia piiskopile üsna vastumeelt. Siiski pidi ta ordule järele andma ja 1/3 võidetud maast lubama. Senivõitmata alade kohta ei andnud ta aga mingeid lubadusi.
     Ordu ihkas aga enesele võimalikult rohkem maid. Ta jõudiski eestlaste vabadusvõitluse alul (1210) nii kaugele, et ei tarvitsenud enam võidetud maade pärast Riia piiskopile aru andma. Võrdlemisi suur osa Liivimaast läkski ordu kätte.Teine osa jäi vaimulikele.Harju- ja Virumaa said pikemaks ajaks taanlastele.


Orduaegse Liivimaa kaart

     Liivimaal tegelikult maksma hakanud maajaotust tunnustas Rooma paavst, kellele allusid siinsed vaimulikud ja ka Saksa keiser, kelle riigist sakslased olid pärit ja kes maade vallutamist teostas.
     Eesti- , Liivi-, ja Kuramaad, mis hiljemini vallutati, hakati nimetama ühise nimega Liivimaaks. Saksa keiser oli kuulutanud Liivimaa koguni Saksa keisririigi osaks.
     Mõõgavendade ordu ühendati Saksa orduga ja selle osana   Liivimaal kutsuti teda Liivimaa orduks. Riia piiskop tõsteti peapiiskopi ausse. Peale selle olid veel teised piiskopid: üks Tartus, teine Lihulas, kes Lääne- ja Saaremaa üle valitses , kolmas Tallinnas ja neljas Kuramaal.

     Peale maade tülitseti veel ägedamalt võimu pärast. Peapiiskop ja piiskopid püüdsid oma võimu all hoida maad, mis nad olid saanud Rooma paavstilt ja Saksa keisrilt. Pealegi olid vaimulikud kogu maa allaheitmist juhtinud. Teiselt poolt katsus ordu saada võidetud maade ainsaks peremeheks, oli ju tema tegelikult eestlaste, liivlaste ja lätlaste maad ära võitnud ja rahva alistanud. Et ordurüütlid olid sõjamehed, kaldus võim sageli ordu kasuks.

     Piiskoppide sõjalise jõu moodustasid vasallid, sest maade läänistamine algas kohe pärast vallutusi. Vasallid aga polnud oma senjööridele sugugi ustavad. Nad püüdsid iseseisvaks saada ja hoolitsesid oma huvide eest. Nad kaldusid sageli ordugi poole, kui sellest kasu loota oli. Nii oli ordu kõigiti paremas seisundis. Seepärast nimetataksegi sageli aega eestlaste allaheitmisest (1227) kuni ordu langemiseni (1561) orduajaks. Päris kindlaks kogu maa peremeheks ordu siiski ei saanud. Vana-Liivimaa jäi mitme isanda valitseda. Mõned maad allusid piiskoppidele, teised ordule, suuremad linnad olid peaaegu iseseisvad.

1.Kuidas jagasid vallutajad Liivimaa? Kas see toimus rahulikult kokkuleppe teel?
2. Kummal oli tegelikult suurem võim Liivimaal, kas peapiiskopil või ordul ja mispärast?