32.Ordurüütlid ja vaimulikud.

     Maa jagamise järel hakkasid sakslased endid meie maal kindlustama, ehitades losse ja kantse. Seda tehti kõigepealt selleks, et oleks kergem maa pärisrahva üle valitseda.

     Kogu Liivimaa rahvastik jagunes sel ajal mitmesse seisusesse.
    Ordurüütlid, tegelikud maa vallutajad, elasid lossides, mis ehitati sageli eesti maalinnade asemele. Linnus asetses vallidega ümbritsetud alal ja oli enamasti kahe nurgatorniga. Linnusel oli üks või kaks eelkantsi, kus asetsesid kõrvalhooned. Eestlasi linnusesse elama ei võetud. Rahvuselt olid ordurüütlid enamasti sakslased, aga ka üksikud maa päriselanikest kuulusid ordusse.     

     Ordurüütlitega riidles võimu pärast alatasa vaimulik seisus - piiskopid ja teised vaimulikud.

     Tähtsamaks vaimulikuks Läänemeremail oli Riia peapiiskop, kes elas, nagu kõik piiskopid, hästikindlustatud lossis. Peale tema olid veel teised piiskopid ja muud vaimulikud, nagu preestrid, mungad, kloostrite ülemad jne. Igal piiskopil oli pea- ehk toomkirik. Siin pidasid jumalateenistust piiskop ja toomhärrad. Toomhärradeks kutsuti peakiriku vaimulikke. Nendega pidas piiskop oma piiskopkonda valitsedes ka nõu.    


     Kõige ilusam ja suurem toomikirikuist oli XIII sajandil ehitatud Tartu toomkirik, mida mitu korda ümber ehitati ja täiendati. Selle varemed on veel praegugi kõrgel Toomemäel.

     Jumalateenistust peeti igal pool rahvale võõras ladina keeles. Seepärast jäigi ristiusk eestlastele üsna tumedaks.
     Mõned palved ja pühakirja tükid olevat küll ka eesti keelde tõlgitud, kuid neist olnud vähe tulu. See ongi arusaadav. Preestrid, kes kihelkondades rahvale jumalateenistust pidasid, olid ise harimatud, ega viitsinud eesti keelt õppida. Pealegi nõuti rahvalt vähe: issameie palve mõistmisest oli küllalt. Sedagi palvet ei nõutud kõigilt, vaid ainult abiellujailt. Hilise ajani püsis mõnes maakonnas ütlus "paadert lugema". Issameie-palve algab ladina keeles sõnadega "Pater noster". Sellest tulidki ütlused, nagu "paadert lugema", "paaderdama" ja "paaterdama".
     Kirik polnud mitte üksnes vaimulikuks, vaid sageli ka sõjaliseks keskuseks. Talupoegadel oli sõja ajal õigus hoida oma vilja ja väärtasju kirikus, sest siin oli vaenlase ees kindlam.

1. Millised seisused olid Liivimaal orduajal?
2. Kirjelda ordurüütlite losse.
3. Kes olid toomhärrad?
4.Miks jäi ristiusk eestlastele arusaamatuks?