33. Kloostrid

     Peale piiskopite ja toomhärrade ning preestrite elas meie maal ka munki ja nunni, kes elasid teistest eraldatult kloostrites.
     Kuidas tekkisid kloostrid?
     Armastuse ja vendluse vaim, mida nõudis Kristus ja ta õpilased, hakkas pikapeale kaduma ristiusu kirikust. Piiskopid ja teised kirikuülemad leidsid, et igav on elada kristlikus vagaduses. Neid hakkas huvitama ilmlik elu, väline au, hiilgus ja maine rikkus, rahva kasvatamine ja õpetamine jäi seega üsna unustusse.
     Oli aga küllalt neid, kes ristiusu nõudest kinni pidasid, kuid seejuures teise äätrmusse sattusid. Nad hakkasid ilmlikku elu ja tegevust põlgama, lootes sel teel kindlustada enesele igavese õndsuse. Et patust ilma maha jätta, asusid nad elama metsadesse, kuhu ei ulatunud inimese silm.Seal elasid nad äärmises vaesuses. Varsti hakati neile vaatama kui poühadele inimestele. Nende juurde asus ka teisi samasuguseid usklikke elama. Üksiklaste elamut, mis oli ümber piiratud näit. aiaga, nimetati kloostriks, üksiklasi endid aga munkadeks.
      Mungad elasid kloostrites kindlate seaduste järgi oma ülema - abti juhatusel. Nad andsid tõotuse, et elavad vaesuses, vallalistena ja alistuvad oma ülemale. ka naised ei jäänud sellest liikumisest puutumata. Naiskloostrite elanikke kutsuti nunnadeks.
     Kloostritel oli suur tähtsus. Nad olid head ristiusu levitajad, sest mungad tutvustasid ümbruskonna rahvast ristiusuga ja selle õpetusega.
     Mungad pidid oma elu mööda saatma palves ja töös, sest töö ei lase hinge hukka minna. juba kella 2 paiku helisesid kloostri kellad, kutsudes munki palvetama. Mõnes kloostris palvetasid mungad päeva kestel 7 korda. Juhtus aga munk palvetunnil näiteks põllul olema, siis jättis ta töö seisma, laskus põlvili ja luges teatava palve, mille järel asus uuesti tööle.
     Kloostrile lähenedes võis juba kaugelt näha selle külasid ja põlde. Suure osa oma maadest said kloostrid kingitusena krahvidelt, vürstidelt ja teistelt. Seal töötasid nii talupojad kui ka mungad.Viimased olid väga agarad maid kuivatama ja metsa põllumaaks tegema. Samuti olid nad osavad uute viljasortide tarvituselevõtmisel ja igasuguste uuenduste ja katsete tegemisel. Eeskujuliku põllumajanduse ja karjakasvatuse arendamisel oli kloostritel määratu suur tähtsus. Mungad olid osavad ka muudes töödes. Nad tegid ilusat käsitööd, tegutsesid ehitajatena, maalikunstnikena, muusikutena.    

     Keskaja kloostrites peale töö- ja teiste ruumide olid veel erilised  ruumid raamatukogu, lugemise ja kirjutustööde tarvis.
      Mungad uurisid hoolega vanu kirju, kirjutasid neid ümber ja märkisid üles ka oma aja sündmusi.
     Munkadel oli mõnus hästikaitstud kloostrites järjekindlat vaimset tööd teha. Kloostrid olid nagu lossidki müüri ja kraaviga piiratud.
     Mungad harisid meil peaasjalikult põldu ja tegid aiatööd. tehti ka käsitööd. Valmistati mitmesuguseid tarbeasju ja riistu, puunõusid, kooti villast ja linast riiet jne. Tööd tehti suure usinuse ja hoolega.

     Suuremad ja tähtsamad kloostrid olid meie maal Padise ja Pirita klooster Harjumaal ja Kärkna Tartumaal.

     Kloostri põldudel kasvatatud vilja ja töökodades tehtud asju saadeti tihti ka müügile. Selleks peeti kloostrite juures isegi turgu. Esimesed vesiveskidki meie kodumaal on munkade ehitatud. Mungad olid ainukesed, kellelt eestlased midagi võisid õppida. Neilt õpiti häid põlluharimisviise ning mitmesuguseid käsitöid. Kloostrite kaudu levisid meil ka mitmed senitundmatud viljapuusordid.
     Oma rahvuselt olid vaimulikud enamasti sakslased, kuid ka üksikuid eestlasi oli nende keskel, eriti alamate vaimulike seas. Mõni eestlane tõusis aga isegi toomhärra kohale.