35.Linnakodanikud

     Linnakodanikud moodustasid kolmanda seisuse meie kodumaal. Sellesse kuulusid kaupmehed ja käsitöölised.
     Linna valitsemine oli kõige jõukama kihi - kaupmeeste - käes. Nende hulgast valiti raehärrad ja pürjermeistrid.
    
Raehärrad moodustasid linna raekogu, mille juhatajaks olid pürjermeistrid.
     Raekogu valitseski linna, ajades selle jooksvaid asju. Ta valvas korra järele, hoolitses linna tervishoiu ja hariduse eest, juhtis linna majapidamist ja mõistis kohut. Et raekogu oli ülemaks kohtuks, siis nimetati teda ka raekohtuks.

     Sel ajal oli vajalik, et linnaelanikud pidid olema mingi ühingu liikmed. Iga ühing kaitses oma liikmete huvisid.
     Kaupmehed ühinesid Suureks Gildiks, käsitöölised Väikseks Gildiks. Gildide liikmeiks olid linna täieõiguslikud kodanikud, kellena salliti ainult sakslasi.
    
Suurel Gildil oli õigus osa võtta ka linna valitsemisest. Ta pidi kaitsma ka Väikese Gildi huvisid. 
     Käsitöölistel oli veel hulk teisigi ühinguid, tsunfte ehk ametiühinguid. Kõik need kokku moodustasid käsitööliste gildi.Nende liikmeiks võisid olla ka eestlased (peaasjalikult mustatöötegijate, näit. õllekandjate, laevalaadijate tsunfti liikmeiks). Üksikud eestalsed olid siiski tulutoovamais ameteis, mõned neist olid isegi jõukad suurkaupmehed.
     Tsunfte oli suuremais linnades palju. Nii olid luku- ja kingseppadel, tisleritel, pagaritel, kangruil, nahureil, lihunikel ja paljudel teistel omad tsunftid. Kes ei olnud tsunfti liige, sel polnud õigust töökoda avada. Töökoja võis avada igaüks, kel oli meistritunnistus. Seda võis saada pika õpiaja ja meistritöö esitamise järel.Nii polnud meistritunnistuse saamine sugugi kerge.

     Linnakodanike elu oli hoopis teistsugune kui ordurüütlite ja vaimulike seisustel. Viimased elasid teiste tööst ja vaevast: alistatud rahvas pidi neid toitma. Muidugi võttis selle tõttu laiskus ja kõlvatus nende keskel maad. Linnakodanikel polnud võimuga kelleltki midagi nõuda, nagu rüütlid ja vaimulikud võisid teha talupoegadega. Kodanikud olid kõik iseseisvad ja vabad inimesed. Neil polnud puudu ettevõtlikkusest ja julgusest. Nad tegid usinasti tööd, sest ainult töö võis neid toita. Ühed kauplesid, teised tegid käsitööd. Hoogsa tööga lõid kodanikud uusi rikkusi ning linnad muutusid jõukaks ja tugevaks. Suuremad neist, nagu Tallinn ja Riia ei tahtnud ordu ega piiskoppide võimu tunnustadagi. Nad andsid kaitset ka talupoegadele. Kui taluojal korda läks üle ühe aasta linnas elada, siis ei antud teda oma valjule isandale enam välja. Öeldi: "Linna õhk teeb inimese vabaks."

1. Kuidas oli korraldatud linnavalitsus Eesti keskaegsetes linnades?
2. Missugustesse ühingutesse olid koondatud linnaelanikud?
Mille poolest olid linnad eestlastele orduajal tähtsad?