37.Läänimehed ja vasallid

     Läänemere kaldal võidetud maadest läks kõige suurem osa vaimulikele. See jagati veel omakorda piiskoppide vahel. Piiskopid ei suutnud ise oma suuri maid valitseda ja kasutada.Nad andsid need suuremate või väiksemate tükkidena lääni viisil sakslastele eluajaks tarvitada. sedasama tegi Taani valitsus ka Põhja-Eestis. Maad anti ühes nendel elavate talupoegadega.
     Neid, kes said lääniks maid, nimetati läänimeesteks ehk vasallideks. Lääni andjaid nimetati läänihärradeks ehk senjöörideks. Nii hakkas meie maal nagu igal pool mujalgi valitsema lääniolu ehk feodalism.
     Et läänimees ka sõjamees pidi olema, siis anti maid lääniks peaasjalikult Saksamaalt tulnud rüütlitele. Meie maale tulnud rüütlite hulgast võis leida koguni krahve ja teisi suurtsugu inimesi, sest nende kodumaal tuli maast juba puudus. Nii tekkis eestlastele uus isandateliik.
     vahel anti ka eestlastele, peamiselt vanemile, maid lääniks. Nii saanud näiteks Lüganuses jõukas eestlane Hinke Maydell suuremaid maid lääniks. Siit tekkinudki parun Maydellide suguvõsa. "Maidel" on eesti keeles teatava väikse kala nimetus ning selliseid kalu on parun Maydelli vapis kolm.
     Esialgu anti maid lääniks ainult eluajaks. Aegamööda läks läänimeestel korda oma õigusi laiendada. Nad hakkasid läänihärra loaga läänimõisu oma järeltulijatele edasi pärandama. See sai nende eesõiguseks. Et läänimehed olid sõjamehed, siis hakati neid rüütliteks kutsuma.

     Kindlaks seisuseks kujunedes hakkasid läänimehed enesele ka valitsemisel õigusi nõudma. Nad saatsid nagu teisedki vabad seisused, oma saadikud maapäevale, kus tähtsamais maavalitsemisse puutuvais küsimusis otsuseid tehti. Maapäeval olid esindatud neli seisust: vaimulikud, ordurüütlid, läänimehed ja linnakodanikud. Ainult eestlastest talupoegadel polnud maapäeval esindust.
     Maapäeval arutasid seisused asju, mis olid kogu maa seisukohalt tähtsad. Siin lepitati riidusid piiskoppide ja ordu vahel ning kaaluti, kuidas üheskoos kaitsta Vana-Liivimaad välisvaenlaste vastu. Maapäeval selgus, et suuri maakaitse ülesandeid ei suuda täita ordu, piiskopid, läänimehed ega linnad üksikult, vaid ainult kõik üheskoos. Siin õppisid riiklikult iseseisvad ordu, piiskopid ja linnad koostööd, nii, et nad moodustasid otsekui mingi konföderatsiooni riikide vahel.

1. Kuidas kujunesid meie lääniolud?
2. Kas läänirüütlid olid ka ordurüütlid?
3. Missugune oli a) ordurüütlite, b)vasallide, c)vaimulike, d) linnakodanike rahvus?
4. Missugused seisused olid maapäeval esindatud?
    Kelle tegevusest oli sinu arvates kõige vähem kasu?
5. Mida kujutas endast Vana-Liivimaa riiklikult?