38.Eestlaste seisukord ordu ajal

     Vabadusvõitluse ajal langesid eestlased raskesse seisukorda. Majad ja külad hävitati, põllud jäeti sööti. Kes ellu jäid, tulid pärast maa alistamist tagasi küladesse ning hakkasid korraldama oma majapidamist. Endine eesti rahva poliitiline iseseisvus oli aga kadunud. Eestlased ei tohtinud enam oma algatusel teha sõjakäike naabrite juurde ega otsustada maavalitsemise küsimusi. Ainult väiksemaid, kohaliku tähtsusega asju võisid korraldada eestlastest külavanemad.
      Peale poliitilise vabaduse kaotasid eestlased ka usuvabaduse.Nad kõik pidid tunnustama ristiusku. Isegi kohut hakkasid eestlaste kõrval mõistma sakslased.
     Isiklikult jäid eestlased siiski vabaks ega muutunud orjadeks. Nad pidid küll sakslaste käsul käima sõjas ning aitama losside ehitamisel. Eestlased tegid siin kaevamistööd, valmistasid telliskive, kandsid ning vedasid neid ning toimetasid kohale muud ehitusmaterjali.Samuti ehitasid nad sõjaväe juhatusel korralikke teid, mida mööda sõjavägi võiks kiiresti liikuda. Sõtta mindi ning losse ja sildu ehitati maa kaitseks.
     Võõraste kasuks töötegemise kõrval pidid eestlased maksma uutele maahärradele makse. Esialgu nõudsid ordu ja piiskopid endile 1/10 kõigist põllusaadustest. See oli kümnisemaks. Igal sügisel mõõdeti peremeeste viljasaak ja võeti kümnes osa ära.
      Hiljem määrati maks enamasti maa suuruse järgi kindlaks - see oli hinnusemaks.
    
Esialgu suutsid talupojad kaunis kergesti oma makse maksta, kuid hiljem muutus see neile järjest raskemaks. Uued isandad armastasid tõsta makse. Varsti ei võtnud nad makse ainult viljalt, vaid ka kariloomadelt ja nõudsid isegi osa eestlaste jahisaagist endale.
     Kui maksukoguja külla saabus, pidid talupojad korraldama talle toreda peo. Seda nimetati vakusepeoks. Maksukoguja ja tema saatjad lõbutsesid siin koos talurahvaga. Söödi maitsvaid roogi ja joodi õlut puukaussidest, mis olid vahel nii suured, et neis võis vannitada lapsi. Vakusepidusid peeti vähemalt kaks korda aastas: sügisel kümnise kogumiseks ja talvel rahamaksude vastuvõtmisel. Mõlemal korral peeti ka kohut.
     Sakslased olid vallutanud meie kodumaa. Ühiskonna päralt olevad maad, nagu linnamäed ja maalinnad läksid nüüd võõraste vallutajate omandusse. Kuid ülesharitud põllumaad jäid eestlastele alles. Ordurüütlitel ja läänimeestel ei olnud esialgu põlde ega mõisu. Nad elatusid ainult maksudest, mida nad said talupoegadelt.
     Hiljem püüdsid nii ordu kui ka läänimehed teha endile põldu ja asutada mõisu. Maad selleks said nad mitmel teel. Kõigepealt said nad põllumaad uudismaad tehes.Meie kodumaal oli veel vähe inimesi ning küllaldaselt ülesharimata maad, mis ei kuulunud kellelegi. Kuid ka muul viisil suurendasid läänimehed oma põlde. Tolleaegsete seaduste põhjal omandasid nad kõik need talud, mis olid tühjaks jäänud pärijate puudusel. Suurte sõdade, näljahädade ja taudide ajal juhtus tihtigi mõni talu elaniketa jääma. Mõnikord ostsid läänimehed endale maid. Vahel pidid eestlased oma talusid andma läänimehele võlgade katteks. Laastava sõja järel või ikaldusaastail laenasid talupojad vahel seemnevilja läänimehelt.Lisaks kõigele hankisid läänimehed endile maid ka ähvarduste ja vägivalla teel - eriti Harjus ja Virus, mis kuulusid Taani kuninga võimu alla.
     Mõisate tekkimisel hakati talupoegadelt nõudma tegu - tööd mõisapõldudel.

1. Missugused õigused kaotasid eestlased pärast vabadusvõitlust?
2. Missugust osa etendasid eestlastest külavanemad?
3. Missuguseid kohustusi pidid eestlased kandma vallutajate vastu?
4.Kuidas tulid talupojad toime maksude maksmisega?
5. Missugusel teel omandasid läänimehede endile maid?