39.Jüriöö ülestõus 1343-44
I

     Taanile alluvais maades oli eestlaste seisukord üldiselt kõige raskem. Läänimaad olid siin palju väiksemad ja kehvemad kui Lõuna-Eestis ja läänimehi oli palju rohkem kui seal. Mõisnikud, enamasti sakslased, püüdsid läänide väiksusele vaatamata oma seisuse kohaselt elada. See tegi talurahva seisukorra siin viletsamaks kui mujal. Pealegi toimisid läänimehed siin julgemalt kui piiskopi maadel.
     Taani kuningas valitses Harju- ja Virumaal selleks määratud asevalitseja kaudu. Kaugelt mere tagant ei suutnud Taani riigi nõrk keskvõim end soovitavalt maksma panna. Seda tundsid mõisnikud, läänimehed väga hästi. Nad läksid viimaks nii kaugele, et ei täitnud enam kuninglikke määruseid. Seetõttu said mõisnikud siin maa peremeesteks varem kui kusagil mujal. Mõisnikud kihutasid talupoegi nende maadelt minema vägivalla ja ähvardustega.
     Eestlased kaebasid ordumeistrile, et neid pekstavat, varandus ära võetavat ja neid kui orje koheldavat. Ka Taani kuningale saatsid nad kaebekirja, et see neid kaitseks suure rõhumise vastu, sest nad tahtvat ennemini surra kui seesuguses ikkes elada.
     Üks saksa ajaraamatu kirjutaja ütleb eestlaste kohta järgmist: "Õnnetuid rõhus nii raske pärispõli, et nad jälle hakkasid vabadust otsima, sest meie koertega käiakse paremini ümber kui nende inimestega."

     Viletsast seisundist, millesse rahvas oli aegade kestel langenud, hakati väljapääsu otsima. Ainukeseks väljapääsuteeks osutus mäss, mis puhkes 1343.a.
     Eestlased palusid abi rootslastelt ja Pihkva venelastelt. Nad kavatsesid kogu maa rõhujatest vabastada ja Rootsi ülemvalitsuse alla anda, sest Rootsis valitsesid vabamad olud.
     Mäss pidi algama 1. mail, kuid algas millegi pärast 8 päeva varem, s. o. jüripäeva ööl, 23. aprillil. Mässu varajane puhkemine ajas nähtavasti mässuplaanid segi ja tõi kaotuse.
     Liikumine algas Harjumaal, millele järgnesid Viru- ja Läänemaa. Kõrge mäekünka otsa tehti tuli, mis kuulutas kõigile, et mäss on alanud. Kogu Põhja-Eesti lõi kihama. Eestlaste vabadusvõitlejate salgad tungisid nüüd mõisatesse, et oma põliseid vaenlasi ja rõhujaid hävitada. Kogu maa käidi risti-rästi läbi ning surmati sakslased ja muud rõhujad, kes kätte saadi.Mõisad põletati maha. Kõik pidid surema. Mõisnike vägivald ja rasked orjused olid rahva hinges sünnitanud ääretu viha.Kel korda läks põgeneda, need surid soodes ja rabades näljasurma või hävitati mässusalkade poolt. Mõnel läks siiski korda eluga Tallinna pääseda. Ka Padise klooster võeti ära, pisteti põlema ja mungad hukati. Nii oli maa jälle sakslastest vaba.
     Nüüd asuti Tallinna piiramisele. Valiti neli juhti ehk kuningat. Neile pandi kirjud kuued selga, kuldvööd vööle, kuldkannused jalga ja kullatud kroonid pähe. Juhtide käsutada oli üsna suur sõjavägi. Eesti malev läks Tallinna alla ja asus linna piiramisele. Võidu kindlustamiseks oli Rootsi valitsuse all olevast Soomest abi palutud. Sealt lubati suur sõjavägi appi saata ja eestlased jäid seda ootama, kuid abi viibis, sest mäss algas varem.

1. Miks oli Taanile alluvais maades eestlaste olukord eriti raske?