40. Eestlaste olud Jüriöö ülestõusu järel

     Peale ebaõnnestunud Jüriöö vabastusvõitlust langes rahvas veel raskemasse seisukorda. Maksude ja orjuste arv kasvas ühes mõisate arvu suurenemisega. Kõik läänimehed muutusid aja jooksul mõisnikeks.
     Maksud läksid kirikule (kümnis) ja mõisnikule.
     Kümnist maksti endiselt, aga kümnendiku asemel pidi talupoeg ära andma  veerandi oma põllusaagist.Vilja kõrval maksis talupoeg ka karjakümnist.
     Mõisnikele maksude maksmine toimus vakuste kaupa, kusjuures tarvitati vakuseraamatuid, kuhu nõutavad maksud üles tähendati.
     Vakuseks nimetati sellist talude või ka külade gruppi, mis pidi üheskoos õiendama oma maksud. Vakuse üleskirjutamise eest olid talupojad kohustatud erilist tasu (kirjutusraha) maksma. Vakuraamatutest on näha, et talupoeg maksis mõisnikele makse nii rahas kui ka loonus.
     Talupojad olid kohustatud andma mõisale puid ja heinu. Hiljem hakati nõudma ka isikumaksu.
     Peale nende maksude oli talupojal kohustusi veel kiriku ja maahärra vastu. Viimasele maksti nn. meistriraha, mis läks sõjaliste kulutuste katteks.
     Ka teo hulk hakkas kiiresti suurenema. Enne Jüriöö ülestõusu tegid talupojad ainult mõne päeva tegu aastas. 15. sajandil aga pidid talupojad mõnel pool juba aasta otsa teol käima. Peale hariliku teolkäimise mõisas olid talupojad kohustatud veel vooris käima, sõjaväeteenistusest osa võtma ja mõisa ka käsitöölisi saatma.
     Talupoja kitsikust kasvatasid sagedased viljaikaldused ja näljaaastad. Ta hakkas nüüd mõisniku käest kord vilja, kord loomi laenama. Selle tõttu langes ta ikka suuremasse sõltuvusse mõisatest, kes ei lubanud teda teisale elama asuda enne võlgade tasumist. Talupoegade põgenemise muutus sagedasemaks. Hea meelega põgeneti suurematesse linnadesse (Tallinna, Riiga), sest seal oli neid raske kätte saada. Talupojad põgenesid ka teistesse mõisatesse, kus olud olid paremad. Seepärast leppisid mõisnikud kokku, et põgenenud talupojad antakse üksteisele välja. Nii kinnitati talupoeg maa külge ja ta muutus sunnismaiseks.
     Samal ajal omandasid mõisnikud õiguse talupoja elu ja surma peale.Kohtu mõistmiseks kasutati rauaproovi. Kaebealune pidi tulise raua kätte võtma ja selle tüki maad edasi viima. Jäi paljas käsi rauast põletamata, siis oli kaebealune süütu.
     Uutes oludes muutus rahva elu väga kitsaks ja nälg tuli sageli majja. Mõisa põllud laienesid ja talupoeg pidi leppima metsa- või madalate soomaadega. Orjus võttis rahvalt aja ja jõu. Iseseisvusajal eestlased puudust ja nälga ei tundnud, nüüd aga küll.
     Vaesuse kasvuga muutusid ka eluruumid ja püüti kitsamalt läbi ajada. Kui varem olid eluruumid rehetoast lahutatud, siis nüüd asuti elama pimedasse ja suitsusesse rehetarre. Suuremate ja lahedamate ruumide ehitamiseks ei jätkunud jõudu. Kohati ei ehitatud vaesuse tõttu saunagi ja viheldi rehetoas. Iseseisvusaja suurtest, ilusatest ja rahvarohketest küladest, millest jutustavad ajaraamatud jäid järele ainult varjud.
     Kui isesesivusajal olid eestlastele kättesaadavad ka Lääne-Euroopa kaubad, siis nüüd enam mitte. Kõik tarbeasjad tehti puust.
     Rängas sunnismaisuses elades jäi ka eestlaste hariduse edenemine seisma. Pealegi olid ordurüütlid ja läänimehed ise vähese haridusega ja neilt polnud midagi õppida.Rohkem haritud olid vaimulikud, kuid need hoolisid rahvast ja tema keelest vähe. Nii jäi usuõpetus rahvale päris võõraks ja paganausu kombed püsisid edasi. Paganausu jumalaid, pühi hiisi, puid jne. austati nüüd salaja.
     Tõsiselt õppida võisid eestlased ainult munkadelt. Nende juures nägid nad paremat põllupidamist, õppisid kasvatama aed- ja puuvilja ning tegema mõningaid käsitöid. Linnakodanikelt õpiti samuti vähe, sest nedega ei puututud kokku ja ei olnud midagi müüa ega suudetud midagi osta.

1. Kuidas mõjus pärisorjus eestlaste elujärjele?
2. Mis sa arvad, kas vabaduse juures oleksid eestlaste oskused ja teadmised kasvanud kiiremini kui võõraste valitsuse all või mitte? Katsu oma arvamust põhjendada.