41. Usu-uude Eestis

     Samal ajal, 15. sajandil, kui meie kodumaal rahvas orjastati ja maa isandad võimu pärast tükitsesid, algas Lääne-Euroopas leiutiste ja avastuste aeg, mis tõi palju uut rahvaste ellu. Algas vaimne ja majanduslik tõus, mis kestis pikemat aega. Uued vaated kujunesid ka usu- ja kirikuelus. Vaimulikud elasid alistatud rahva tööst - rahva harimine ja ristiusus kasvatamine jäi üsna kõrvale. Lõbusat ilmalikku elu elasid kõik - nii ülemad kui ka alamad vaimulikud. Hakati ka patte raha eest andeks andma. Mungad müüsid pattude andeksandmise ehk päästukirju isegi neile pattudele, mida inimene ehk kunagi hiljem juhtub tegema.
     Saksamaalt hakkas levima usu-uude. Martin Luther seletas avalikult, et inimene võib õndsaks saada ainult usu läbi ja oma patte kahetsedes. Luther nõudis, et jumalasõna õpetataks rahva keeles. Lutheril oli palju poolehoidjaid, keda hakati kutsuma protestantideks.
     Mõne aasta pärast tungis uus usk ka Liivimaale ja leidis elavat poolehoidu. Riia kaudu levis usu-uude põhja poole, Tallinna ja Tartusse.Vaimulikega oldi siin sama vähe rahul kui Saksamaalgi. Isegi pattude andeksandmise kirju müüdi siin, näit. Pirita kloostri juures, suuremate kirikupühade ajal. Uus usk leidis tõsist poolehoidu kõigepealt linnades. Linnakodanikud teadsid ka, et uus usk ei tunnustanud kloostreid ja luges nendele kuuluvad maad ja varandused ülearusteks. Linnad lootsid uue usu tulekuga saada kloostrite maid ja muid varandusi endale.
     Tallinnas hakkas 1524.a. endine munk Johann Lange oma kaaslastega luteri usku kuulutama. ta nõudis, et väärad kombed kirikust kaoksid, rahvast pühakirja alusel õpetataks ja jumalateenistust ka eesti keeles peetaks.
     Uut usuõpetust kuuldes voolasid inimesed hulgana kirikutesse. Nad purustasid seal altarid, pühad pildid, kujud ja ristid. Osa kirikuvarandust võeti kaasa. taheti hävitada endine usk. Ainult Niguliste kirik jäi puutumata, sest rahvas ei pääsenud sinna sisse, sest kiriku ukselukkudesse oli valatud tina.
     Linnavalitsus nõudis valjult, et kirikute varandused toodaks tagasi. Ta pani linnas kerge vaevaga rahu maksma ja uus usk sai kogu linnarahva usuks. Kloostrid pandi kinni, nende varandus võeti linnale ja mungad pidid linnast lahkuma.

     Palju mässulisemalt levis uus usk Tartus. Siin hakkas jumalateenistust uues vaimus pidama kasuksepp Melchior Hoffmann. Ta rääkis lihtsalt ja arusaadavalt, kuid üleskihutavalt. ta tundis hästi piiblit ja omas suurepärast kõneannet. Hiljem sai ta endael "Liivimaa prohveti" nime.
     Kui piiskopi lossiülem tahtis vangistada Hoffmanni, sai rahvas vihaseks ja hakkas all-linna kirikuid ja kloostreid üle võtma. Preestrid aeti välja, pildid ja kujud purustati või põletati turuplatsil ja Hoffmann pandi jutlust pidama. Mungad ja nunnad sunniti lahkuma. Viimaks tuli järg ka tugeva toomkiriku kätte. Seda oli kaitsmas lossiülem. rahvahulgad liikusid Toomele. Algas kiriku piiramine.Võitluses said mitmed sakslased ja eestlased surma. Viimaks taganes lossiülem oma meestega lossi ja jättis kiriku saatuse hooleks. Algas rüüstamine.Kiriku lõhkumisega rahva viha ei lõppenud. Kahurid seati üles ja ähvardati loss maatasa teha. Nüüd astus linnavalitsus vahele ja võttis lossi oma kaitse alla. Hoffmanni asemele kutsuti Tartusse uus jutlustaja. Siitpeale hakkas linnavalitsus ise kirikuelu korraldama. Ta pani kloostrid kinni ja keelas rahval katoliku kirikus käimise.
     Aegamööda jõudis luteri usk ka teistesse Eesti linnadesse ja mõisatesse.Talupojad said uuest usust aga ka nii aru, et see parandab nende seisukorda ja toob neile ühesugused õigused mõisnikega. Algasid käärimised ja seetõttu olid mõisnukud uue usu vastu vaenulikud. Usu levikut maal takistas ka eesti keelt oskavate õpetajate puudus. 1535.a. trükiti esimene eestikeelne raamat Wanradt-Kölli katekismus, kus kõrvuti on alamsaksa ja eestikeelne tekst.