42. Orduriigi siseolud orduaja lõpul

     Uus usk tõi meie kodumaa ell uued tülid. Linnad olid usu-uute poolt, vaimulikud aga vastu. Nad nõudsid kirikuid ja kloostreid ja nende varandust tagasi, millest linnad midagi kuulda ei tahtnud.
     Ka läänimehed sattusid linnakodanikega tülli: nad tahtsid kloostrite maadest ja muudest varandustest osa endale saada. Linnad aga ei andnud järele. Neid julgustas ka see, et ordumeister uuele usule takistusi ei teinud.
     Sel ajal ei puhkenud ühtegi suuremat sõda teiste riikidega ja rahu kestis pikemat aega. See kõik oli ordumeister Plettenbergi teene, kes oli Liivimaa ordumeistritest kõige targem ja osavam.
     Peale ordumeister Plettenbergi surma 1535. aastal läks seisukord Liivimaal halvemaks. Tülid võtsid jälle hoogu. Ordu ja peapiiskopi tülide tagajärjel tekkis koguni kodusõda. Maa kaitsest ei mõelnud enam keegi. Elati ainult iseenesele. Maad võtsid äärmine lõbutsemine, liigne söömine ja joomine, laiskus ja lodevus. Ordurüütlid, mõisnikud ja vaimulikud ei teinud muud kui aina lõbutsesid. Käidi küttimas, ratsutamas, korraldati mitmesuguseid mänge ja sõideti ühest pulmast ja pidust teise. Ordurüütlid käisid peale selle veel Venemaal riisumas ja tapmas. Aadli pulmapidudel oli riid ja kaklemine harilik. Riidlejad haarasid tihti ka mõõgad ja taplus algas.
     Suurt lõbu ja toredust ajasid taga ka linnakodanikud. Toredamaid pidusid peeti harilikult suurte pidude - jõulu, lihavõtte ja nelipühade - ajal. Suured olid ka pulmapeod, mille ajal püüti hiilata.Igaüks ehtis end, kuidas mõistis ja suutis. Kõige enam ehtisid end naisterahvad. Kanti leopardi, nirgi ja ilvesenahku. Tanuehted ja kaelakeed olid hõbedast, kullast ja kalliskividest. Kuldsõrmused kiirgasid kõigil sõrmedes, ühtedel oli neid vähem, teistel rohkem. Neiud kandsid hõbe-, kuld- ja pärlpaelu. Üks tolle aja kirikuõpetaja kirjutas: "Kui kellegi käes oleks see kuld ja hõbe, mis lihtkodaniku naine ja tütar meie ajal pulmas seljas kannab, võiks ta sellega kaunikest kauplust pidada ja end ühes naise-lapsega parajal viisil elatada."
     Joomis- ja raiskamishaigus hakkas külge ka talupoegadele. Eriti võiks seda näha vakusepidudel. Kui maksud makstud, algas ühine lõbutsemine. See seisis õllejoomises, mida ohtralt pruulisid nii mõisad kui talupojad. Joodi üksteise võidu kuni mõistus kadus. Talupojad korraldasid suvel ka omavahelisi pidusid. Õllejoomist ja prassimist edendasid mõisnikud veel sel teel, et nad omakasu pärast lasid müüa pühapäeviti kirikute juures õlut. Jumalateenistus jäi nii hoopis kõrvaliseks asjaks. Talupojad läksid lõbusas meeleolus kirikusse ja jätkasid siin kärarikast jutuvestmist. Õpetaja sõnu võis vaevalt kuulda. Mõisnikud, nähes õllemüügi tulu, asutasid viimaks päris kõrtsid kirikute juurde. Need olid tuntud kirikukõrtsid. Veel praegugi leiame kõrtse kirikute juurest.

1. Missugused vastuolud valitsesid Liivimaal orduaja lõpul?
2. Kirjelda liivimaalaste priiskavat elu orduaja lõpul.
3. Kuidas soodustasid mõisnikud joomise tekkimist talupoegade hulgas?