46. Vene-Liivi sõda II
Tartu langemine

     Pärast Narva ja Vastseliina langemist oli järg Tartu käes.Vahepeal vallutatakse Emajõe-äärne Kastre kindlus, mida oli kaitsmas 40 palgasõdurit.
     Paar päeva hiljem (8.juulil) jõudsid Vene väed juba Tartu alla. Kolmandal päeval oli linn ümber piiratud, mille järel algas pommitamine. Tartlased kaitsesid alul südilt. Nad pommitasid vaenlast ja võtsid korduvalt väljatunge ette, kuigi linna kaitsevägi polnud suur.
     Vaenlane suurendas aga kord-korralt linna pommitamist kahureist. Osa maju purunes ja langes kokku. Piiratud lootsid pikisilmi välisabile. Ordumeister saatis oma saadikutega sõna, et jõuab varsti vägedega linnale appi, pidagu nad ainult vapralt niikaua vastu. Kuid abi ei tulnud. Seisukord muutus venelaste ülemvõimu tõttu ikka halvemaks ja ikka sagedamini hakati kõnelema rahutegemisest.
     Rahutegemisemõtte pooldajate arv kasvas alatasa. Selleks lõi hea pinna ka Vene väepealiku ettepanek, mille järgi lubati tartlastele "suurvürsti armu ja rahu, kui nad alla annavad, kui aga mitte, siis ei pidavat väiksemgi laps ellu jääma".
     Kui viimaks teade tuli, et ordumeister ei suuda abi anda, otsustasid kodanikud peaaegu üksmeelselt alla anda. Linnanõukogu alustas rahuläbirääkimisi. Nõuti, et venelased oma usku peale ei sunniks, linna ja linlaste varandust ära ei võetaks ja kohtupidamise õigus säilitataks, kodanikke Venemaale ei saadetaks, neid vabalt kaubelda lastaks ja mõõdud ja kaalud endisteks jäetaks. Tartu piiskop nõudis, et temale jäetaks Kärkna klooster ühes maadega, rahvaga ja kohtupidamise õigustega. Vene vägede juhataja oli varsti kõigi tingimustega nõus, et linn võimalikult rutem alistuks.
     18.juulil anti Tartu üle Vene väepealikule Peeter Shuiskile. Kes ei tahtnud linna jääda, võisid vabalt lahkuda, nende hulgas ka piiskop. Ta läks vene sõjaväelaste saatel kogu oma varandusega Kärknasse, kust ta hiljem vangina Moskvasse saadeti.
     Venelaste sõjasaak oli võrdlemisi suur. Nende kätte langes kaugelt üle 500 kahuri, palju püssirohtu ja tina. Varustuse poolest oleks linn veel kaua võinud vastu pidada. Peale selle läks vaenlase valdusse veel palju raha ja väärtasju, mis olid peidetud kas eramajadesse või kirikutes ja surnuaedades hauakivide ja mälestussammaste alla. Need varandused olid arvatavasti suuremalt jaolt põgenejate omad. Kui linnakodanikud oleks kõik venelaste kätte langenud rikkused sõjapidamiseks ohverdanud, poleks ei kaitseväest ega varustusest puudu tulnud.
     Üldiselt toimis Vene vägede juhataja oma aja kohta küllalt inimlikult. Ta püüdis sellega kaasa aidata, et ka teised Liivi linnad ja kindlused Tartu eeskujul vabatahtlikult alistuksid.

1. Miks hakkasid Tartu elanikud nõudma rahutegemist?
2. Missugused olid rahutingimused?
3. Kirjelda venelaste sõjasaaki Tartust!