48. Vene-Liivi sõda IV
Viljandi langemine ja talurahvarahutused

    
     Pärast Härgmäe lahingut liikusid Vene väed takistamata Viljandi suunas edasi: osa läks Helme ja Karksi kaudu, osa põhja poolt Põltsamaa kaudu.
     Viljandi lossi peeti tol ajal võitmatuks. Ta oli looduslikult hästi kaitstud. Loss oli kõrgel kohal, idas ja läänes piiras teda järv.Peale selle ümbritsesid lossi sügavad kaitsekraavid ja kahekordne vall. Ka oli kindlus hästi varustatud kahurite ja laskemoonaga.
     Niipea kui Vene väed Viljandi alla jõudsid, algas selle piiramine. Ehitati rida kindlustatud kohti, kust võidi edukalt linna pommitada. Need asusid linnale nii lähedal, et "võis kiviga Viljandi kindlusse visata".
     Algas linna ja lossi laskmine süüte- kui ka teiste kuulidega. Mitmepäevase pommitamise järel purunesid kohati linnavallid. Kuid linna tornijooksuga ära võtta vaenlased siiski ei suutnud. 300 meheline kaitsemeeskond lõi kõik pealetungid edukalt tagasi.
     Venelased suurendasid selle järel kord-korralt pommitamist. Neil õnnestus süütepommidega linnas mitmes kohas tulekahjusid tekitada. Tuli kandus ühelt majalt teisele. Viimaks põles linn peaaegu täielikult maha, püsima jäid ainult üksikud majad. Selle tagajärjel lõid linna kaitsvad sõdurid kartma ning sundisid endise ordumeistri Fürstebergi vaenlasele alistuma, kuigi lossis oli veel küllaldaselt sõjavarustust, näiteks 450 kahurit, palju müüripurustajaid ja muud sõjavarustust.
     Viljandi langemine augustikuus 1560.a. oli suurim kaotus liivimaalastele. Nad kaotasid võitlustuju ja lootuse vaenlast maalt täielikult välja tõrjuda.
     Viljandi langemise järel vallutasid venelased vastupanuta Tarvastu, Ruhja ja Põltsamaa. Siit kavatseti minna Tallinna piirama.
     Vahepeal tegutses osa vägesid Pärnu alal, rüüstades ja põletades mereäärseid kalurikülades. Siit liiguti Läänemaale, mis seni püsis vaenlastest puutumata ja kuhu oli toodud varjule palju varandusi. Vaenlased liikusid takistamata, toimides teel vana harjunud kombe järele.
     Varsti olid nad juba Harjus, peatudes Harku mõisas. Tallinna piiramisele veel ei asutud, sest linna väesalgad astusid vaenlasele julgesti vastu.
     Asuti küll Paide piiramisele. Mitmenädalase ägeda, kuid tagajärjetu pommitamise järel loobuti ka sellest. Lossipealiku seletuse järgi lastud kord 36 pommi korraga linna, nii et ükski aken ega katus pole lossis terveks jäänud. Lossist leitud peale venelaste lahkumist 3000 raudkuuli, 523 kivikuuli, mille raskus ulatus 18 leisikani, ja ligi 300 süütepommi. Peale äpardunud Paide piiramist loobus Vene vägi ka Tallinna piiramisest. Osa Vene sõjajõududest isegi lahkus Liivist. Kogu talve jooksul võtsid venelased ette ainult väikesi röövretki Järvas ja Sakalas.
     Ordu elujõud oli otsas. Rida tähtsaid linnu ja losse oli läinud vaenlase kätte.Eesti talurahva kaitsmisest ei võinud enam juttugi olla.
     Talupojad hakkasid nüüd oma huvide kaitset taotlema. Nende seisukord oli jäänud äärmiselt viletsaks. Mõisa raske tegu ja maksud, alaline omavoli ja röövimine väesalkade poolt, väeteenistus ja küüdikohustused lõpetasid talupoegade kannatuse.Nad tõstsid Harjus, Virus ja Läänes mässu ja asusid Koluvere lossi piirama, kuhu ümbruskonnast oli kogunenud palju mõisnikke. Mäss suruti aga, nagu endistelgi kordadel, veriselt maha. Maad kaitsta aga sakslased ei suutnud.

1. Kirjelda Viljandi pommitamist!
2. Missuguseid linnu ei suutnud venelased vallutada?
3. Kuidas katsusid talupojad oma olukorda Vene-Liivi sõja ajal parandada?
    Millised olid tagajärjed?