49.Poola aeg Liivimaal

     Sõja kestel pöördusid Liivi võimumehed abipalumisega mitme välisriigi poole, kuid tagajärjeta.
     Nähes, et orduriik langemisel, müüs Saaremaa piiskop üsna varakult oma maad Taani kuningale. Nii läksid Taani kätte Saare- ja Läänemaa. Neile osteti veel juurde Tallinna piiskopi maad. Kõik need maad andis Taani kuniungas oma vennale hertsog Magnusele.
    
Et ordu oli äärmiselt nõrk ja jõuetu, alistus Tallinn 1561.a. ühes Harju-, Järva- ja Virumaa aadliga Rootsi kuninga Erik XIV valitsusele.

     Sõja ajal pöörduti mitmel korral Poola kuninga poole ja paluti temalt toetust. Ordurüütlite keskel oli koguni erakond tekkinud, kes püüdis Liivimaad alistada Poola valitsusele.Selle erakonna juht oli ordumeister Kettler. Ta arvas ainult sel teel võimalikuks orduriiki jagamise eest hoida ja oma isiklikke huvisid kaitsta. Kettleril ei läinud siiski korda Liivimaad tervelt Poola riigile kindlustada.
     Poola sai 1561.a. lepingu põhjal ainult Kura- ja Liivimaa. Ordumeister, peapiiskop ja teised ülemad vandusid Poola kuningale truudust. Liivimaa põhja pool Väina jõge läks otseteed Poola ülemvalitsuse alla. See anti läänimaana Kettlerile poolasõbralikkuse eest valitseda.
     Tartu piiskopkonna maad ja Narva linn ühes ümbrusega jäeti venelastele. Nii langes 1561.a. orduriik ja ta maad läksid mitme valitseja kätte.
     Ordu langemise järel rahva olukord ei paranenud. Mõisnikud tingisid endale endised õigused välja. Nad nõudsid Poola kuningalt, et neile jäetaks õigus oma usku vabalt pidada ja maa, mets ning rahvas jääksid endiselt nende omaks. Ametikohtadele määratagu ainult kohalikud sakslased. Senised seadused jäägu maksma ja kohtumõistmine olgu sakslaste käes. Ka mõisnike eesõigus pidada jahti, õlut pruulida ja kõrtse avada jäägu püsima. Kõik need nõudmised leidsid kuningalt vastuvõtmist.
     Esialgu pidas Poola valitsus antud eesõigustest kinni. Hiljem hakati neist aga vähehaaval üle astuma - kitsendasid ju mõisnike nõudmised ja eesõigused tunduvalt Poola riigivalitsuse võimu.
     Poola valitsus tahtis allaheidetud rahvaid poolastada. Sellepärast määrati igale poole maa-ametnikeks Poola alamad, jagati sakslaste käest äravõetud mõisad neile ja asetati kindlustesse Poola väed.
     Poola valitsusel oli sealjuures püüd teha parandusi ka talurahva ellu ja anda kaitset mõisnike eest. Mõisnike ägeda vastuseisu tõttu ei andnud need püüded aga mingisuguseid tagajärgi. Talupojad jäid endiselt kandma ränka orjusekoormat.

     Poolastamisega hakati ka katoliku usku peale sundima. Vägivaldne katoliku usu pealesundimine tekitas Liivimaa rahvas meelepaha ja ärevust.Luteriusuliste kirikud anti mõnel pool (näit. Tartus) katoliiklastele ega lubatud eestlastele rahvakeeles ja luteri usu järgi jumalateenistusi pidada. Siiski tungis rahvas oma kirikutesse, kust aga poolakad neid piitsaga välja ajanud. Lihtrahvast meelitati usuvahetamisele rahaga, kaupmeestele öeldud, et nad ei tarvitse luteriusuliste võlga maksta, kalameestele seletati, et just luteri usu tõttu olevat nende kalasaak väheseks jäänud jne. Usuvahetajaid siiski leidus, näit. talupoegade hulgas, kes lootsid selle läbi oma saeisukorda parandada.Eriti usinad usku vahetama olid kurjategijad, kes lootsid seeläbi vabaks saada.
     Eriti agaralt töötasid rahva seas jesuiidid, kelle sihiks oli katoliku usu levitamine. Jesuiidid olid katoliku vaimulikud, kes olid andnud paavstile vande teha kõik, mis ta käsib. Nad moodustasid 1540 Jesuiitide ordu. Jesuiidid ei elanud tavalist mungaelu. Et rahvaga rohkem kokku puutuda, liikusid nad alati seltskonnas, valisid endale mitmesuguseid elukutseid ja olid väga ettevõtlikud. Kiiresti õppisid jesuiidid ära rahva keele ja käisid talust tallu jutlustamas.
     Tartus asutasid jesuiidid oma kooli, kus lapsi katoliku usus kasvatati. Õpilastest loodeti saavat truusid katoliku usu pooldajaid ja preestreid. Jesuiidid andsid välja ka eestikeelse katekismuse.