4.Kiviaja inimese usuelust

     Inimene hakkas juba varakult uskuma hauatagusesse ellu. Kiviaja inimesed, nagu meiegi, nägid und, kuid uskusid sealjuures unenäo tõelisusse. Kui nad nägid unes surnuid, siis arvasid nad, et ta on uuesti nende juurde tulnud. Ähvardas ta neid, siis oli ta kuri ja võis omastele paha teha, näiteks haigusi tuua. Veel meiegi päevil öeldakse sageli, et "kurivaim on temasse pugenud". Seepärast püüti neid lepitada. Haigeid katsuti terveks teha mitmesugusel viisil, kas oma aja lihtsate rohtudega või sõnaga.
     Sai haige "sõnade abil" terveks, siis loeti arstijat nõiaks, kes surnutega mõistab ümber käia. Nõid pidi teadma, missuguseid toite ja asju peab surnule hauda kaasa panema, et ta rahulikuks jääks ja inimeste vastu hea oleks, sest tol ajal kardeti vaimusid.

Teistes maades maeti surnud maapõue, kuid kivikirstu. Eestis toimiti nähtavasti teisiti.

     Kolga-Jaani kihelkonnast on leitud luustikke, mis on asetatud sügavatesse lihtsatesse haudadesse. Laip asetati kas selili või külili, või põlved konksu tõmmatult.

Arvati, et hing elab edasi ja tarvitab kõike, mida tarvitas maa pealgi. Nii pandi hauda kaasa kirves, luuriistad, nooled, savinõud, ehteasjad jne.

     Matused korraldati teatava pidulikkusega, osutades surnule austust ja lugupidamist tantsu ja lauluga. Tähtsamaid surnuid hakati isegi jumaldama. Need olid kõrgemad vaimud, jumalad.

 

1. Miks hakkasid kiviaja inimesed uskuma hinge surematust?
2. Kuidas arenes kiviajal ettekujutus jumalaist?
3. Mida pidasid kiviaja inimesed haiguste põhjustajaks?
4. Kuidas püüti kiviajal surnuid elavatega lepitada?
5. Kuidas toimus surnute matmine?