60.Hariduselu Rootsi ajal

      Rahvaharidust hakatakse edendama.
      Orduajal rahvahariduse eest ei hoolitsetud, kogu maa oli koolidest väga vaene. Linnades töötasid neist ainult môned üksikud koolid. Talurahval polnud üldse koole: ei tahetud rahvast "targaks teha". Puudusid ka eest keelt oskajad ôpetajad. ainult mônes üksikus kihelkonnas käisid talupojad pühapäeviti môisas katekismust ôppimas. Ôppimine seisis selle pähetuupimises.
     Koolid asutati hiljemini, Rootsi ajal. Gustav Adolfi ajal asutati Tallinna ja Tartu gümnaasium.Neis oli ka eesti lastel ôigus ôppida. See oli kuninga kindel soov. Pisut hiljem andis Gustav Adolf käsu, et Tartus avataks ülikool.
     Neist koolest polnud eestlastel esialgu mingit kasu. Rahvas oli liiga vaene seks, et lapsi kooli saata, rääkimata môisnikkude keelust. Seda vôisid teha ainult môningad linnaelanikest. Rahvaharidus hakkas jôudsamalt edenema alles Rootsi aja lôpu poole.

      Bengt Gottfried Forselius.
     Tähtsat osa etendas keeleuuenduse ja rahvahariduse alal sel ajal kirikuôpetaja Bengt Gottfried F o r s e l i u s.
     Juba Gustav Adolfi päevil ilmusid môned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja vähe arusaadavad. Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus,ôppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jôudis kindlale otsusele, et vana kirjaviis tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Seks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuôpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forseliuse uuele kirjaviisile toetudes kirjutas J. H o r n u n g grammatika ja teisi raamatuid. Raamatuist üksi aga polnud kasu, kui puudusid koolid ja ôpetajad, kes oleksid ôpetanud noori lugema.
    Forselius tuli môttele - hakata ôpetajaid ette valmistama. Selleks avas ta teiste haridussôprade toetusel 1684. a. Tartu lähedal P i i s k o p i m ô i s a    ô p e t a j a t e - s e m i n a r i, kus ta ôpetajana töötas suure hoole ja usinusega. Ka kooliraamatud kirjutas ta ise. Kooli ôppeaeg kestis kaks aastat. Selle aja jooksul ôpetati tulevasile ôpetajaile lugemist, rehkendamist, katekismust ja kirikulaulu. Koguni saksa keelt olevat vähesel viisil ôpetatud.
    Suuri raskusi tegi koolile ôpilaste saamine, sest môisnikud ei lubanud lapsi kooli saata. Haridus tegevat inimesed targaks ja kihutavat mässama. Teised ütlesid, et eestlased olevat orjadeks loodud ja pidavat neiks jääma. Môisnikud lugesid kooliharidust lausa kahjulikuks ja püüdsid teha Forseliusele igasugusedi takistui. Pikkade palvete ja läbirääkimistega läks Forseliusel siiski korda saad ôpilasi. Seminari lôpetajaile muretseti ôpetaja- ja köstrikohad. Ôpetaja seisukord polnud sugugi kerge. Koolimajade aset täitis lihtne rehetuba. Ka ei makstud ôpetajaile palka. Ta sai prii korteri ja kooliajal môisa vôi kirikumôisa perelauas süüa. Suvevaheajaks läks ta näit. oma vanemate poole ja tegi seal pôllutööd. Et haridustööd môisnikkude poolt ära ei keelataks, püüdis Forselius leida kuningalt oma tööle toetust. Ta sôitis 1686. a. Stokholmi. Kuningas lubas eesti kooli eest hoolitseda, lasta ehitada koolimaju ja maksta palka ôpetajaile.

    Eesti rahvakooli algus.
    1687. a. otsustaski maavalitseja nôudmisel Liivi maapäev igasse kihelkonda kooli asutada.
    Need olid nn. köstrikoolid. Köstreiks, kes siis muutusid ka koolmeistriteks, pidi vôetama ainult sääraseid isikuid, kes olid selleks küllalt haritud. Seni oli köstrite hulgas palju neid, kes ei osanud lugeda, rääkimata kirjutamisest.
     Otsus tehti küll, kuid tagajärgi oli siiski vähe. Koole asutasid peaasjalikult Forseliuse sôbrad ja teised rahvahariduse pooldajad. Nüüd hakati ehitama ka korralikumaid koolimaju. Forseliuse vastased panid selle asemel mitmesugused laimujutud liikuma, et haridustööd takistada.
     Kahjuks ei saanud Forseliuse töö kuigi kaua kesta. Ta sôitis 1688. a. teist korda kuninga juurde, et temalt uut toetust paluda. Tagasisôidul hukkus laev ja Forselius uppus. Tema surma-aastal töötas Eestis 47 kooli, kus umbes tuhat last ôpetust said. Nii kasva kirjaoskajate arv Rootsi ajal kiiresti.