50. Rootsi-aja algus Põhja-Eestis.

     Rootsi kuningad ihkasid enestele juba ammu nii Eesti- kui Liivimaad.Seepärast oli Tallinamaa rüütlitel üsna kerge tingida Rootsi kuningalt välja omad vanad eesõigused.
     Juba varsti pärast eesõiguste kinnitamist püüdis aga kuningas Eerik XIV parandada rahva elujärge, mis oli Tallinnamaal raskem kui kuskil mujal. Ta astus iseäranis valjult välja rahva peksmise ja piinamise vastu ning süüdistas isegi oma maavalitsejaid, kui need küllalt südid polnud rahvast kaitsma.
     Samas sihis tegutses ka kuningas Karl IX. Ta viibis pikemat aega Liivimaal ja märkas varsti talupoegade äärmist viletsust. Ta nõudis talupoegade pärisorjusest vabastamist, sest "orjapidamine pole kristlaskonnas kombeks ja see on paljude aastate eest ära kaotatud". Eesti talupoeg pidi saama niisama vabaks kui Rootsi talupoeg. Ta nõudis ka talupoegadele õigust lapsi kooli saata. Seal võiksid nad "käsitööd õppida, sest talupoegadel on rohkem poegi kui tarvilik on talude täitmiseks."
     Kõik need püüded lõppesid tagajärjetult, sest mõisnikud sõdisid ägedasti vastu ega tahtnud uuendustest kuuldagi. Pealegi tuli kuningal oma valitsemise ajal palju sõdu pidada. Kõik see takistas suurel määral rahva olukorra parandamist.
     Nii jäid eestlased ka Tallinnamaal täielikku pärisorjusesse.

1. Millistel tingimustel alistusid Tallinnamaa rüütlid Rootsile?
2. Mida tahtis Erik XIV teha talurahva elujärje parandamiseks?
3. Missugused nõuded esitas Karl IX mõisnikele talupoegade suhtes?
    Milline oli talupoegade olukord Rootsis samal ajal?
    Millega lõppes püüe parandada talupoegade olukorda Eestis?