52.Talurahva seisund sõdade järel

     Eesti talupoegpidi elama poliitilise killustatuse ajastul raskes pärisorjuses. Ta seisundi tegid viletsamaks veel alaised sõjad, mis ei tahtnud lõppeda.
     Peale orduriigi lagunemist püüdis igaüks maasaajaist maad juurde võtta ja kogu Liivimaa peremeheks saada. Sõditi 20 aastat, mille tagajärjel Venemaa kaotas Tartumaa Poolale ja Narva linna ning suure osa Ingerimaast Rootsile.
     Sõjad lõppesid ajutiselt 16. sajandi 80-ndatel aastatel.

     Sõdade all kannatas kõige enam maarahvas. Juba Vene-Liivi sõda võttis rahvalt elujõu ja tegi maa paljaks. Sõdijad pooled võtsid talupoegadelt, mis said : vilja, hobuseid ja loomi. Toidutagavarad lõppesid. Elada oli aga tarvis. Püüti põldu harida, kuidas suudeti. Läänemaal koguni rakendasid mehed endid adra ette, kuna aga naised atra juhtisid.
     Hulk külasid, losse ja linnu oli hävitatud. Külasid hävitati kohati 50-70 %.
     Rootsi vägede juhataja kirjutab 1601 a., et maa ja rahvas on sattunud armetusse seisundisse, mille sarnast pole veel enne nähtud ega kuuldud. Terved päevad võib reisida inimest nägemata. Sageli küsid eneselt, kas on siin inimesi üldse elanud.
     Kõik, mis oli hävitatud, oli tarvis üles ehitada. Talupoegadelt nõuti endiselt maksusid ja tegu. Nii muutus eestlaste seisukord kord-korralt ikka viletsamaks.
     Kui hiljemini kogu maa Rootsi alla läks, võis märgata rahva seisukotta paranemist.

1. Kuidas mõjusid alalised sõjad talupoegade olukorrale?
2. Milliste tulemustega lõppesid sõjad Venemaale?
3. Kirjelda olukorda maal sõdade tagajärjel!