56.Uus kohtukorraldus meie maal.

     Rootsi kuningad püüdsid juba varakult meie esivanemate seisundit parandada.

     Kuulsime juba eespool kuninga Karl IX nôudmist, et talupojad peavad olema vabad, nende lapsed peavad käima koolis ja ôppima käsitööd, mis kogu maale ja rahvale kasulik. Kuningas tähendas, et orjapidamine pole kokkukôlas ristiusu ôpetusega. Sama kuningas püüdis vôtta môisnikelt ôiguse talupoja elu ja surma üle. Seda nôudis Karl kindlasti Tartumaa môisnikelt, kui ta Liivimaal sôdis.

     Kaugelt rohkem suutis ära teha rahva kasuks Gustav Adolf. Kahjuks elas ta ainult paar aastat veel peale Liivimaa vallutamist. Gustav Adolf langes 30-a. sôjas 1632.a. Lützeni lahingus.

     Kôigepealt ei kinnitanud ta môisnikkude eesôigusi Poola valitsuse eeskujul. Ta säilitas need ainult esialgselt, et mitte juba alul teravasse vasuollu sattuda môisnikkudega. Edasi vabastati talupojad môisniku kohtumôistmise alt.
    Rootsi eeskujul asutati ka meie maal Tartusse ô u e k o h u s. See oli kôrgem kohus, kuhu alama kohtu otsuse peale edasi kaevati.
     Alamad kohtud olid m a a k o h t u d, kus arutati môisnikkude ja talupoegade tsiviil- ja kaelakohtulisi asju. Talupoeg vôis oma asjus nende kohtute poole pöörduda ja ôigusmôistmist nôuda. Temal oli ôigus mitte ainult maa- ja ôuekohtu, vaid ka kuninga enda poole pöörduda kaebustega môisniku rôhumise korral. Môisnikule jäi ôigus kurjategijat oma môisa piires vangistada.

     Siiski jättis seadus (1630. a.) môisnikule kodukariôiguse, mis lubas talupoegi eksimuste korral "môôdukalt ja kristlikult" karistada. Tegelikult ulatus niisugune karistus 10 paari vitsalöögini, mis vôrdub 80 löögiga. Môisniku kodukariôigus vôttis talupojalt sageli igasuguse vôimalus oma isanda vôi ametnikkude peale kaevata. Siiski leidus julgeid talupoegi küllalt. Kuidas neid peale kaebust koheldi, sellest räägib kujukalt ühe Liivimaa talupoja kaebekiri kuningale. Ta seletab, et kolmanda jôulupüha ööl peale areteerimist pekstud teda 8 paari vitstega veriseks teiste talupoegade nähes, viidud kinniseotud jalgadega külma ruumi ja lastud seal kolmekuningapäevani selili lamada. Ta vabastatud naabri eestkostmisel selle tingimusega, et tulevikus kaebusist loobub. Nii koheldi kaebajaid sageli.

     Avaliku korra ja teede ning sildade eest hoolitsesid Rootsi aja lôpu poole Liivimaal sillakohtud ja Eestimaal haagrehikohtud. Rootsi riikliku keskvôimu esindajaiks olid Tallinna ja Riia kindralkuberner. Nende all seisid asekubernerid. Kindralkuberneridel tuli sageli vôitlust pidada môisnikkudega, kes uuenduspüüetele risti vastu seisid.